Septembri lõpul avas Viljandi Nukuteater oma 54. hooaja peaaegu kümneaastaseks saava lavastusega «Kakuke».
Kakuke võib olla ka loomade sõber ja osa seletusmuistendist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et tegemist on looga, mis kuulub kindlasti kõikide praeguste lapsevanemate enda kunagisse (une)juturepertuaari, on selle lavaletoomine väga tänuväärt ettevõtmine. Liiati on nii kakuke kui temast sündinud lavastus väärikast east hoolimata säilitanud krõbeda värskuse.
Traditsiooniline lugu
Algses muinasjutus leiab eide ja taadi käest plehku pannud kakuke metsas üsna kiiresti otsa. Seepärast on Altmar Looris kahevaatuselise nukulavastuse tegevustikku haaranud ka nendele sündmustele eelneda võinu: kuidas majalised hiir, kass ja koer küpsetamiseks vajamineva materjali sisse vehivad ning hiljem selle eidele ja taadile tagasi toimetavad.
Peale nukkude on tegelasena laval ka näitlejad (Altmar Looris, Vilma Ilves ja Rita Saks), kes suhtlevad nii loomade kui publikuga ning eite kodutöödes abistades õpetavad lastele toredaid laulumänge veskis jahu jahvatamisest ja kaku veeretamisest.
Kakuke ise veereb traditsioonilist rada pidi: pistab aknalaualt plehku, kohtub metsaelanikega, laulab neile ning satub lõpuks rebase suutäieks.
Rõõmsameelse ja ihaldusväärse kakukese ärasöömine võib tunduda küll nukker, kuid kannab endas muinasjuttude moraalifunktsiooni: sõnakuulmatu saab karistada. Pealegi ega kakukese käsi oleks ka koju jäädes kuigivõrd paremini käinud, aga nüüd sai ta vähemalt maailma näha.
Tavatu lõpuga versioon
Klassikat on ikka kombeks varieerida. Sojuzmultfilmi «Kakukese»-versioonis küpsetab vanaema kakukese lapselapsele kingituseks ning too pääseb oma missiooni täites läbi metsa, loomad kannul.
Kui kakuke lapselapse juurde jõuab, hakkavad kõik lohutamatult nutma, sest ta on neile heaks sõbraks saanud ja tema ärasöömisest oleks kahju. Lapselaps on aga katnud pidulaua ning lõpuks saavad kõhu täis nii tema, loomad kui kakuke.
Ootasin oma kolmeaastase lapse reaktsiooni säärasele tavatule lõpule ning pidin nentima, et teda ei häirinud kaanoni lõhkumine sugugi. Niisamuti nagu ei häirinud see, et nukuteatri lavaloos kakuke nahka pisteti. Lõbusad lood ju mõlemad ning eks adu lapsed igapäevaelu kulgu ja paratamatust hoopis paremini, kui täiskasvanud (oma liigse ülemõtlemisega) arvata oskavad.