Üleeile vapustas Euroopat järjekordne ohvriterohke koolitulistamine. 17-aastane nooruk mõrvas Saksamaal 15 inimest, enne kui relvasuu enda poole keeras.
Juhtkiri: Hoiatusi ei kuulda
13. märts 2009, 09:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selliseid veriseid amokijookse nimetatakse laiendatud enesetappudeks. Enamasti on ohvrite hulgas tema kiusajaid, tihti aga ka täiesti süütuid kõrvalseisjaid. See polegi massimõrvarile tähtis, tema viha maailma vastu on liiga suur, et millestki hoolida.
Või kas ikka on? Nii kolmapäeval relva haaranud Tim Kretschmer, läinud aasta septembris Kauhajokil 11 inimest teise ilma saatnud Matti Juhani Saari kui 2007. aastal kaheksa inimest mõrvanud Pekka Eric Auvinen olid enne päästikule vajutamist oma kavatsustest interneti vahendusel teada andnud või vähemalt neile väga selgelt vihjanud.
Võib-olla olid need hoiatused viimased appihüüded, võib-olla lihtsalt haiglasest kuulsusejanust tingitud, kuid kindel on see, et neile ei reageeritud piisava tähelepanuga. Alles pärast seda, kui järjekordsed paugud ühiskonda on vapustanud, hakatakse hoolega iga infokübet kontrollima. Tihtilugu tehakse seda vaid seni, kuni traagilised sündmused unustuse hõlma vajuvad, ja taas jäävad tähelepanuta isegi otsesed tapmisähvardused.
Iga koolitulistamise järel hakatakse analüüsima, mida saanuks teha veresauna ärahoidmiseks. Sageli pole selleks vaja muud, kui mõrtsukate hoiatustesse tõsiselt suhtuda.
Muidugi ei vii kaugeltki kõik oma hirmsaid lubadusi ellu, kuid kindlasti näitab säärane ähvardamine, et inimene on jõudnud viimase piirini.
Ei saa mööda vaadata ka tõigast, et sageli jäetakse kasutamata veel üks tõhus vahend, millega ekstreemseid lahendusi vältida, olgu tegemist siis tapatalgute või enesetappudega. Tuleb lihtsalt suhtuda sallivalt ja sõbralikult neisse, kes meist erinevad.