Aidas kaitstakse doktoritööd

Celia Roose pakub täna toreda võimaluse regilaule kuulata ja kaasa laulda. Foto: Erakogu

Täna kell 18 algab Viljandi pärimusmuusika aida suures saalis regilaulukontsert «Kus need kuked kulda joovad?».

See on esimene neljast kontserdist, millega Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Celia Roose kaitseb regilaulu käsitlevat doktoritööd. Eestis esmakordne ettevõtmine kuulub Viljandi kultuuriakadeemia juubelipidustuste kavva. Kaastegevad on Robert Jürjendal, Janika Oras ja Õie Sarv. Sissepääs on prii.

Celia Roose, doktoritöö kaitsmise puhul ei ole kontserdivorm just igapäevane.

Tegemist on muusikadoktori loomingulis-uurimusliku projektiga. Seda vormi on Eesti muusika- ja teatriakadeemias kasutatud juba kümme aastat. Võimalik, et seni on seda tehtud klassikalise muusika puhul ja seetõttu ei ole sellest laiemalt palju kuulda olnud.

Möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel said sedalaadi doktoritöö võimalused alguse Sibeliuse akadeemiast.

Tavaliselt on doktoriõpe ikka selline, et inimesed töötavad ja õpivad samal ajal ning see võtab väga kaua aega. Pean tegema neli kontserti ning sinna juurde muidugi ka kirjaliku uurimistöö.

Kui kõik läheb hästi — milles ma üldse ei kahtlegi —, peaks teist saama Eestis esimene, kellel on rahvamuusikas doktorikraad.

Teadlasi, kes on regilaulu uurinud ja doktoritöid kirjutanud, on kindlasti palju... Ma ei tea, kas jõuan esimesena doktoritöö valmis, aga olen esimene, kes on pärimusmuusika erialal astunud doktorantuuri.

Teil on elu nii toredasti korraldatud, et te õpetate ja ka õpite regilaulu. Kumb on meeldivam?

Õppimine! Kuigi eks õpetamine ole tegelikult ka õppimine. Nad täiendavad teineteist. Kui on väga intensiivne õppimine, on muidugi raske õppida — seedimist vajavat teadmist tuleb nii palju. Õpetada on alati hea mingi põhja pealt, aga kui see liiga kiiresti muutub, kisub minu õpetamine selle võrra vahel kuidagi spontaanseks...

Küllap see peabki nii olema! Millega regilaul teid õieti ära võlus?

Nagu mu tänase kontserdi pealkirigi «Kus need kuked kulda joovad?» ütleb, olen otsinud elus neid teri, neid mälestuskilde, mis on mu mällu tugevalt sööbinud. Nende algus ulatub ehk juba kuuendasse klassi, kui eesti keele ja kirjanduse tunnis õppisime trohheuse värsijalga. Enamik seda ei mäleta, aga mina millegipärast mäletan.

Veljo Tormiski ütleb, et rahvalaul valis tegelikult teda. Küllap see nii ongi, et mingid ainesed valivad inimesi, keda nad hakkavad mõjutama. Mu juured on maalt ja mu suguvõsa on olnud hästi musikaalne. Nii et olen ise pärimust lapsepõlves tugevasti kogenud.

Mind võlub regilaulu olemus. Selles on nii poeetikat kui grammatikat, õpetussõnu ja lugusid. Selles on nii palju! Ajalugu on mõnes mõttes ajatu.

Kuidas esimene kontsert välja nägema hakkab?

Olen nagu liivakella keskel. Liiv vajub mulle peale, aga mina pean ülespoole trügima! On palju väljalaulmata lugusid, mis on mind kummitanud. Püüan seda teha kõige loomulikumal moel regilaulu tarvis. Minu õpetajad Janika Oras ja Õie Sarv laulavad minuga kaasa laule, mille esitus võib tavapärasele kuulajale isegi võõras olla. Aga see on põnev!

Robert Jürjendaliga oleme koostööd teinud juba 1997. aastast. Ta on loonud oma kitarriga elektroonilisi kõlamaastikke ning mulle on alati tundunud, et nende sees on ka regilaul.