Vaba mõte ⟩ Kuidas kärpida kärbitut

Triin Loide, Sakala arvamustoimetaja Foto: Elmo Riig/Sakala

Tänases lehes laiutab üle kahe külje lugu kutsehariduse rahastamisest peamiselt Vana-Võidus tegutseva Viljandi kutseõppekeskuse näitel. Vist mitte ükski teine lugu, mille olen kirjutanud, ei ole minus säärast õõnsat tunnet tekitanud kui see. Jah, on ju kajastatud õnnetusi, kuritegusid, tulekahjus kodu kaotanud inimeste kurba saatust, aga need on enamasti olnud üksikud juhtumid.

Mõistagi tasub iseenda meelerahu huvides eelkõige keskenduda kutseõppekeskuse direktori Tarmo Looduse öeldule, et lisarahavajaduse sõnum on ilmselt ministeeriumini jõudnud, ning ka kooli nõunike kogu esimehe Alar Õige sõnadele, et lahendamatuid olukordi ei ole olemas. Samas ei saagi nemad juukseid katkudes ja kisendades päikeseloojangu poole joosta ning hundi moodi ulguda. Kui nemad alla annavad, ei ole ju ka teistel enam mingit tahet ega jaksu. Õõnes tunne tekib aga siis, kui seda kõike kõrvutada üleüldise olukorraga. Kõrghariduses, meditsiinis, politseis, omavalitsustes ... Kuidas me nii äkki nii vaeseks ja viletsaks oleme jäänud? On see ajutine?

Sest küsimus pole ju ainult kutseõppekeskuses. Kuigi viljandimaalastele väga oluline ja armastatud, oleks isegi selle sulgemine tilk vett suures meres. Sest on’s meil mõnes valdkonnas asjad hästi? Kärbetest rääkides kiputakse ära unustama, et mõni valdkond on juba aastaid alarahastatud olnud, aga kuidagimoodi siiski hakkama saanud. Niigi käpuli asutuste kulude kokkutõmbamine pole mitte kärbe, vaid lisakärbe. Ja kurb on see, et riigile pole midagi justkui ette ka heita, sest kui raha ei ole (ja vahest tõepoolest ei ole), pole seda ju mõtet küsida.