Margus Hunt hakkab õpingute rahastamiseks ameerika jalgpalluriks

USA-s õppida ja maineka treeneri Dave Wollmani juhendamisel kettaheidet harjutada, peab Margus Hunt alustama ameerika jalgpalluri karjääri. Foto: Liis Treimann

Selleks et USA-s õppida ja maineka treeneri Dave Wollmani juhendamisel lemmikala kettaheidet harjutada, peab Margus Hunt alustama ameerika jalgpalluri karjääri. See tagab eluliselt vajaliku stipendiumi.

Hiljuti seisis kettaheite ja kuulitõuke juunioride maailmameister Margus Hunt lõhkise küna ees. Southern Methodisti Ülikoolis, kus ta teadmisi kogub ja treenib, pole meeskergejõustiklastele stipendiumi ette nähtud - õppimine tuli oma taskust kinni maksta, kirjutab «Postimees».

Kusjuures tegemist pole sugugi väikse summaga, ühe semestri eest tuleb koolipapade lauale laduda 17 000 USA dollarit. Keerulises olukorras välgatas treener Wollmani peas idee, et vabal ajal võiks vägilasemõõtu Hunt abistada kooli jalgpallimeeskonda.

«Alguses oli kaalumisel võimalus, et lähen teise kooli, aga sõidan sealt ikkagi oma treeneri juurde harjutama,» meenutas Hunt asjade käiku. «Kuid käin heas koolis ega soovinud sealt lahkuda. Pendeldamise mõte ei meeldinud ka treenerile.»

Nii leppiski Wollman jalgpallimeeskonna juhendajatega kokku, et Hundile antakse võimalus oma võimeid demonstreerida. Esialgu olid Ameerikas ülipopulaarse pallimängu treenerid eestlase suhtes skeptilised. Nad kahtlesid suurekasvulise mehe kiiruses ja koordinatsioonis, seega omadustes, milleta pole võimalik ameerika jalgpallis hakkama saada.

«Nad olid tõesti väga pessimistlikud ja tõsised, vaid eemal seisnud Wollman muigas,» kirjeldas Hunt ellu pöörde toonud hetki. «Kui nad aga nägid testide tulemusi, muutus suhtumine paugupealt.»

Püüab traumasid vältida

Nii võetigi Hunt avasüli jalgpallurite perekonda vastu. Täisstipendium tähendab seda, et edaspidi võivad Hundi kodused toetajad eesotsas alaliidu endise presidendi Neinar Seliga veidike kergemini hingata ning piirduda vaid noorele vägilasele taskuraha läkitamisega.

Kevadel osaleb Hunt juba meeskonna ühistreeningutel, tõsisema mahvi saab aga suve lõpus ja sügisel, kui tiim valmistub üliõpilasliiga meistrivõistlusteks. Õnneks peavad kettaheitjad just sellel ajal puhkust.

«Hooaeg kestab vist ainult paar kuud. Mullu kukuti kohe konkurentsist välja - põhiturniiril koguti vaid üks võit,» viitas Hunt koduklubi nõrkusele. «Samas on meil üks päris tugev mängija, kes võidakse tänavuses draft'is profiliigasse valida.»

Hunt annab endale aru, et kettaheite- ja jalgpallitreeningute sobitamine nõuab korralikku planeerimist. Esialgu pole selge, kuidas lepivad jalgpallurid sellega, et eestlane tahab suvel kergejõustikuga tegeleda. Samuti jätkab Hunt jõutreeninguid oma plaanide järgi.

Samas teab Hunt, et jalgpallitiimi treenerid loodavad temast meeskonnakaaslastele positiivset eeskuju. «Meil on eraülikool ning paljud siin õppivad poisid peavad end jube ässadeks. Nüüd tahavadki treenerid minu abil näidata, mida tähendab professionaalne harjutamine,» rääkis ta.

Väga jõulist ameerika jalgpalli peetakse vigastusteohtlikuks spordialaks. Hunt aga usub, et suudab traumasid vältida. Enesekindlusele annab alust teadmine, et ta ei mängi tulevikus kõige hullemat positsiooni.

Eestlaste jaoks küllaltki mõistetamatu spordiala reeglid on Hundil põhimõtteliselt selged. Ameerikas elades on ta tihti tippliiga mänge telerist vaadanud. Trennis tuleb selgeks õppida vaid liikumised ning taktikalised nüansid.

Seni peab aga Hunt end täieõiguslikuks kettaheitjaks, kes püüab unustada eelmiste aastate ebaõnnestumisi ning timmib treener Wollmani näpunäidete järgi heitetehnikat.

Möödunud hooaja hakul Pekingi olümpia B-normi 62.50 ületamisest unistanud noormehe suvi kujunes sportlikus mõttes masendavaks. Ketas ei tahtnud kuidagi soovitud kaugustesse lennata, õigemini ei jõudnud sinna ligilähedalegi. Viimane piisk langes karikasse 20. juulil Eesti meistrivõistlustel, kus ta leppis alamõõdulise tulemuse 55.37ga.

Tähesära tuhmus

«Pärast seda võistlust võtsin aja maha ja lihtsalt puhkasin. Ketast ei tahtnud nähagi,» tunnistas Hunt. «Püüdsin olla spordist eemal ning tagantjärele võib öelda, et see tasus ära. Sügisel uuesti harjutama hakates oli vaim taas värske.»

2006. aastal krooniti Hunt Pekingis kahekordseks juunioride maailmameistriks. Väärikad tiitlid tõstsid ta Eestis staari staatusesse, ent nõudsid tulevikus oma kooliraha tasumist - üleminek täiskasvanute konkurentsi osutus valulikuks.

Tulemused tegid vähikäiku ning tähesära tuhmus, kõik see tekitas kujunemisjärgus sportlases ebakindlust. Nagu möödunud suvi näitas, ei aidanud ka Ameerikasse kolimine.

«Treeneri ja kogu elu muutus jättis jälje, igasugune režiim kadus,» mõtiskles Hunt nukrale perioodile kiigates. «Ilmselt kruviti pärast juunioride tiitleid ootused liiga kõrgele, oma osa on siin ka ajakirjandusel. Nüüd tunnen, et olen asjadest üle saanud ja enesekindlus taastunud.»