Kiri: Maalaste mure

, Abja gümnaasiumi abiturient
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abja gümnaasiumi õpetajad streigivad ühe päeva. Kooliuksed on avatud  ning lapsed saavad olla arvutiklassis ja raamatukogus või vaadata aulas filme.
Abja gümnaasiumi õpetajad streigivad ühe päeva. Kooliuksed on avatud ning lapsed saavad olla arvutiklassis ja raamatukogus või vaadata aulas filme. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Kasvatamine on raske tegevus ja selle tingimuste parandamine on iga inimese püha kohustus, sest pole midagi tähtsamat kui enda ja oma lähedaste haridus.»


Selle Sokratese tsitaadiga alustades kutsun ma lehelugejaid kaasa mõtlema, mis on kokkuvõttes tähtsam: kas säilitada meie kodukoht või säästa riigieelarvesse mõned miljonid kroonid?



Poliitikud teavad, et Eesti on väike ja tihti isegi ei ole kuuldud, kus selline riik asub. Väga paljusid inimesi see ei huvitagi, sest me oleme üüratus maailmas nii tähtsusetud. Võime kergesti osutuda ettureiks suurel poliitilisel malelaual.



Ma tõin selle näite, et kirjeldada olukorda, mis valitseb maapiirkondade gümnaasiumides, mille õpilasi tahetakse kuskile linna kokku küüditada. Just nimelt küüditada, sest ka Siberisse saadetutelt ei küsitud, kas nad seda soovivad.



Poliitikud ei kujuta ette, et nad tõmbavad kavandatava koolireformiga kriipsu peale paljudele peredele.



Lapsed, kes elavad maakohas, kus on kool, raamatukogu, avalik internetipunkt ja muu tarvilik, ei peaks suunduma õppima linna, kus on oht muutuda just nagu konveieris toodetud halliks massiks.



Maainimesed tasuvad makse samamoodi nagu suurte linnade elanikud. Mis õigusega võetakse meilt võimalus õppida oma kodukohas?



Kas meie riik vajab edumeelseid värskete ideedega noori? Tugevaks isiksuseks kujuneb inimene seal, kus ta on vaba ja teda toetab talle loomuomane keskkond.



Vanemad õpetavad oma lastele paljugi vajalikku, enne kui nood maailma avastama saadavad. Ent mida lühemaks jääb koos oldav aeg, seda vähem jõuavad nad anda. Sageli on kodust kaasa saadud kogemuste, traditsioonide, teadmiste ja emotsioonide pagas inimesest just see isikupärane osa, mida ei saa ühestki haridusasutusest.



Maakoolide õpetajad ei ole teiste koolide omadest kehvemad ning ka meie, maagümnaasiumide õpilased, suudame kõrgelt lennata ja kauneid vilju lõigata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles