Heinahang annab pianisti käele puhkust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kultuuriakadeemiat lõpetav Aare Külama seisab valikute ees. Pöörad hüvale, saad üht, pöörad kurale, saad kõik.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kultuuriakadeemia džässmuusika osakonnas klaverit õppiv Aare Külama töötab õppimise kõrvalt Paalalinna gümnaasiumi ringijuhina ja on mitme Viljandis tegutseva koori kontsertmeister.


Lisaks kõigele sellele laulab ta ka ise kahes kooris. Viljandimaa kammerkooriga liitus ta tänavu sügisel, aga projektikooriga Head Ööd, Vend on aasta jooksul teatrilavale jõudnud juba kaks etendust.



«Proovid on meil Tallinnas, kuid kooris laulavad enamalt jaolt Rapla inimesed,» räägib Aare Külama. «Kui dirigent, mu ammune tuttav Pärt Uusberg sai vend Uku Uusbergilt ülesande lavastuse tarvis koor kokku panna, kutsus ta ka mind sinna laulma.»



Koor harjutab küll kaks korda nädalas, aga Viljandist sõitev laulja jõuab sinna enamasti vaid korra.



«Pärast koori proovi lähen sageli vanemate juurde. See on Kiiu ja Kuusalu vahel üks talukoht, kus ma kasvanud olen ja kus ema-isa koos ühe vanema vennaga talu peavad. Meil on 30-pealine piimakari ja 30 hektarit maad. Heinateo ja teiste talgute korras tehtavate tööde juures olen ikka abis.»



Mehe tulevikuplaanidesse on elamine kodutalus ja talu arendamine sisse kirjutatud. Viljandi-kodu eest tänab ta aga oma tulevase naise Helena Hiiesalu perekonda. «Tänu Helena toredale perele on mul siin, Viljandis, olnud ideaalsed elamistingimused.»



Ema viis muusikakooli

Praegu leiab Aare Külama, et kuna ta veel õpib, siis muusika ongi peaaegu kogu ta elu. Kultuuriakadeemia viimane kursus on lõpusirgel ja ees on väga palju muusikat.



«Algas kõik emast, kes mind muusikakooli viis. Heaks eeskujuks olid ka kaks vanemat venda, kes samuti muusikakoolis käisid,» meenutab pere viiest vennast noorim.



«Kui keskmine vend läks viiulit õppima, osteti koju klaver. Ma olin siis hästi väike, aga see pill hakkas mind kohe väga huvitama. Algul toksisin lastelaule ning seejärel tasapisi juba igasuguseid teisi lugusid, mida kuulsin ja mis meeldisid.»



Ehkki klaveriga sai sõprust tehtud ammu enne kooli, tunnistab Aare Külama, et muusikakoolis õppimine oli talle algul raske ja kodus kippus ta klimberdama kõike muud peale selle, mis koolis ette anti.



«Hoogu sellel õppimisel seal polnud. Kuidagi üle kivide ja kändude sai kool siiski lõpetatud. Just see kohustus harjutada ja õppida ja õppida ja harjutada tegi selle ajajärgu eriti ebameeldivaks ja raskeks. Kipub ju tihti olema nii, et inimesele meeldib rohkem teha seda, mida ta ei pea tegema.»



Koos lastemuusikakooli lõpetamisega sai läbi ka põhikool ja järgnevad kolm gümnaasiumiaastat andsid noorele mehele mõtlemisaega. Kas liikuda muusikamaailmas edasi või valida midagi muud?



«Aasta pärast muusikakooli lõpetamist hakkas üks muusikakooli õpetaja džässbändi juhendama ja kutsus mindki sinna,» meenutab Aare Külama.



«Kaks saksofoni, kaks trompetit, bass, trumm, klaver, kitarr — parajalt suur koosseis oli ühe muusikakooli jaoks. Aga me mängisime üsna hästi ja käisime isegi mitmel pool esinemas. Küllap sellest saigi alguse mu sügavam huvi rütmimuusika vastu.»



Kui polnud tarvis enam hinde peale kohustuslikke palu mängida, oli musitseerimine juba puhas rõõm.



Džässbändi ja Kuusalu keskkooli segakoori kõrval oli Harjumaa noorte puhkpilliorkester noormehe kolmas suurem kooliaegne muusikakollektiiv.


«Peadirigent Harry Illaku käe all mängisin seal umbes kuus aastat klarnetit. See oli väga vahva aeg. Koosmäng on mulle alati meeldinud.»



Klaverimängust pildituks

Koosmäng, teiste jälgimine ja nendega arvestamine on ka kontsertmeistri töös üliolulised.



Klaverisaatjaks-ringijuhendajaks sattus noormees kultuuriakadeemia esimesel kursusel käies, kui Paalalinna gümnaasiumi muusikaõpetaja Ene Soolo akadeemiast endale abilist otsis.



«Kateedri juhataja Ain Agan pakkus mulle seda võimalust ja ma olen neile mõlemale selle eest väga tänulik. Eriti Enele: paljuski tänu temale olen ma Viljandis endale jalad alla kasvatanud,» kõneleb Aare Külama ning nendib: «See on mulle ikka väga hea kool olnud ning suurepärane võimalus avastada ja eksperimenteerida.»



Ehkki klaverisaatja-ringijuhi töö on tubane ja konti ei murra, pole see ka päris meelakkumine. Aare Külama meenutab üht raskemat katsumust.



«See oli paari aasta tagune noorte solistide konkurss «Paalalinna Peoleo», kui mul tuli järjest saata peaaegu seitsetkümmet solisti. Siis tundsin küll, et olen kokkuvarisemise äärel. Päeva lõpuks oli ka päris lihtsate lugude mängimine juba väga raske. Nüüd aga on tänu suurele treeningule vastupidavus tunduvalt kasvanud.»



Ringijuhi igapäevatöö on siiski veidi leebem. Üks tema ülesanne on noorte solistide valitud muusika, mida nood laulda soovivad ja heliplaadil kaasa toovad, nootideks lahti kirjutada ning seejärel juba koos solistiga seda õppida-harjutada.



Aare Külama arvates on džässklaveri õppimine kontsertmeistrile väga arendav. Oma tegevust pärast kooli lõpetamist näebki ta esialgu pigem klaverisaatja või pilliõpetaja kui džässpianistina. Peale Paalalinna kooli noorte solistide õpetamise on ta ka Viljandi mitme koori klaverisaatja.



Kooridest, keda ta saatnud on, mees pingerida koostada ei taha.



«Hästi huvitav on dirigente ja nende tööstiili jälgida. Igaühelt on midagi õppida. Hindan väga inimeste soovi koos laulda ja seda võimalikult hästi teha. Eelmisel aastal töötasin rohkem Koidu kooriga ja nüüd Viljandimaa kammerkooriga, aga kõik koorid on toredad. Tähtis on just kooslaulmise tahe ja koosolemise rõõm.»



Advendikontserdid ja muud jõulueelsed esinemised muudavad klaverisaatja aasta lõpu töiseks. Juba täna õhtul istub Aare Külama Jaani kiriku klaveri taha, et esimese advendi kontserdil saata Paalalinna gümnaasiumi laululapsi ja Jaani koguduse naiskoori Iris.

Tagasi üles