Juhtkiri: Beež Euroopa

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Herman Van Rompuy tippkohtumisele saabumas.
Herman Van Rompuy tippkohtumisele saabumas. Foto: AP / Scanpix

USA president Barack Obama võib rõõmustada: lõpuks ometi on ametis inimene, kellele ta saab helistada, kui tahab rääkida Euroopaga. See on üleeile Euroopa Liidu presidendiks ehk ministrite nõukogu esimeseks alaliseks eesistujaks valitud Belgia peaminister Herman Van Rompuy. Peale tema nimetasid liidu liidrid neljapäeval esimest korda ametisse Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ehk niinimetatud välisministri, kelleks sai britt Catherine Ashton.


Ent kui ametlikud viisakusavaldused välja arvata, ei kutsunud kahe uue kõrge võimumehe ametisse asumine Euroopas esile just kuigi märkimisväärseid rõõmuhõiskeid. Nimelt on maailmaliiga tähtmängijateks pandud inimesed, kes pole isegi Euroopas eriti tuntud. Õigupoolest ei teata Ashtonit kuigi palju tema enda kodumaalgi.



Detsembris jõustuva Lissaboni leppega loodavalt Euroopa Liidu juhi ametikohalt oodatakse liidu ühendamist ja tugevdamist, kuid paljud kahtlevad, kas Van Rompuy sellega hakkama saab.



Probleem ei peitu ainult tema maailma mastaabi kohta väikses kaliibris. Ka Obama polnud enne presidendiks kandideerimist väljaspool Ühendriike kuigi tuntud. Ent erinevalt Obamast, kes asus juba nii-öelda sissetöötatud ametipostile, peab Van Rompuy Euroopa Liidu juhi institutsiooni ise mõjuvõimsaks kujundama. Võimalik, et end kodumaal tõestanud poliitik tuleb selle kondiprooviga toime, kuid kergeks see tal kindlasti ei kujune.



Euroopa Liidu liikmetel on väga raske tähtsates küsimustes omavahel kokkuleppele jõuda, sest osalisi on palju ja nende huvid käivad tihtipeale risti üksteisele vastu. Seepärast ei lähtutagi valikut tehes sageli mitte sellest, milline tee on kõige parem, vaid sellest, milline neist ühtki otsustajat ei häiri. Tulemuseks on aga mittemidagiütlev beež.



Nii läks ka Van Rompuy ja Ashtoni puhul. Euroopa liidrid ei tahtnud panna liitu juhtima jõulist ja värvikat isiksust, näiteks Tony Blairi, vaid kedagi, kes neid ei segaks. Seetõttu võib  juhtuda, et Euroopal on küll üks kõrgepalgaline esinduslik ametikoht juures, kuid USA president helistab ikka Briti peaministrile, Saksa liidukantslerile ja Prantsuse presidendile eraldi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles