/nginx/o/2009/11/13/266309t1h6ff9.jpg)
Nõukogude aja kuulsast kombainerist Elmina Otsmanist on palju kirjutatud, ent kõige rohkem on ta kirjutanud ise: oma mõtted on ta pannud pastakaga paksudesse kladedesse, mis täidavad riiuleid.
Elmina Otsmani paremad aastad jäid kolhoosipõldudele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kogu mu elu on nüüdseks üks suur mälestus,» ütleb Elmina Otsman ja toob ühe kaustiku. Selle avalehel seisab Hando Runneli luuletus «Kodu», mille esimesed read on sellised: «On maantee ja maanteel käänak/ ja käänaku kõrval küla/ see ongi minu kodu.»
Poeet räägib luulekeeles veel küla piiravast kuusikust ja taevast selle kohal ning see kõik kokku ongi kodu. Romantilise hingega naine tunneb, nagu oleks see tema kodu kohta öeldud.
Elmina Otsmanile meeldib Hando Runneli looming, talle meeldivad üldse luuletused ning ta on ka ise sõnu riimi seadnud. Hellusega meenutab ta Viljandi luuleklubi Valguseoks liikmete suvist külaskäiku ja värsside lugemisele pühendatud tunde.
«Minu elu on täitnud lapsepõlvest peale raske füüsiline töö ning õiget kooli ma nagu ei saanudki, elu ise õpetas,» räägib Elmina Otsman ning lisab, et kiusatus oma mõtteid valgel paberilehel avaldada on tal alati olnud ning see on aidanud ka tusatuju tundidel.