Parim harrastusrattur on näitleja

Hooaja algul oli Jaanus Kask sõbraga kuldset auhinnaratast vaadanud ja mõelnud, kes küll sellise edeva riistaga sõitma tahaks hakata. Nüüd istub ta ise selle selga. Foto: Gert Kiiler

28-aastane Jaanus Kask on viljandlastele tuntud eelkõige Ugala teatri näitlejana. Paljud aga ei tea, et lavalaudade tallamise kõrval on ta sõtkunud kõvasti jalgratta pedaale.

Innuka treenimise tasuks pälvis Kask Eesti populaarseima rattamaratonide sarja Elion Estonian Cup parima harrastaja eriauhinna, kuldse GT jalgratta.

Sarja kõigil seitsmel etapil osalenud, sai ta kokkuvõttes 47. koha. Viimasel, Jõulumäe osavõistlusel õnnestus tal välja sõita oma läbi aegade parim, 37. koht.

Mõõdupuu on kaotus võitjale

Harrastaja eriauhinna saamise tingimus oli, et võistlejal ei tohi olla kehtivat ratturilitsentsi. Jaanus Kasel seda pole. Ka ei kuulu ta ühtegi rattaklubisse.

«Klubisse kuulumine tähendaks ühtlasi kohustusi. Mul on aga tunne, et ma ei leiaks aega neid oodatud määral täita,» põhjendab ta.

Viis aastat aktiivselt rattasõiduga tegelnud Kask ongi oma parimad tulemused saavutanud tänavu. Ta ise ei mõõda seda niivõrd kohtade, kui võitjale kaotatud aja põhjal.

«Jõulumäel kaotasin võitjale kaheksa minutit. Usun, et suudan veel enamat: jõuda vähem kui viieminutise kaotuseni,» seab ta endale sihte.

6500 kilomeetrit aastas

Kuidas on võimalik niisuguseid tulemusi saavutada? Jaanus Kase sõnul on asi ikka eelkõige treeningus. Näiteks eelmisel hooajal sõitis ta maastikurattaga läbi umbes 5000 kilomeetrit, lisaks veel 1500 kilomeetrit maanteerattaga.

Trenni teeb Kask siis, kui võimalust on, mitte kindla graafiku järgi. Võimalusi otsib ta oma ütlemist mööda aga kogu aeg.

«Eelistan teha pigem intensiivseid trenne ja seejärel puhata kui iga päev rahulikult tiksuda,» lausub ta.

Oma hea treeningukaaslasena nimetab Kask Viljandi rattaklubi liiget Märt Jõekääru, keda paljud viljandlased teavad kui head korstnapühkijat.

Olemuselt on Kask pigem sprinter: kui võistluse lõpus on tõus, pole tal seal enam eriti midagi ära teha, samas kui tasasel pinnal suudab ta finiši enda kasuks pöörata. Praktikas sai ta selle selgeks tänavu Karksi maratonil.

Rattasõit on kirg

Jaanus Kask tunnistab, et rattad ja rattasõit on tema kirg. Kui ta Ugalas veel põhikohaga ametis oli (alates sellest kevadest töötab ta seal rollilepinguga), oli elemen­taar­ne, et proovi ja õhtuse etenduse vahel istus ta ratta selga.

Kui aga Ugala käis eelmisel suvel «Naabri Mari» etendusega mööda Eestit ringreisil, oli Kasel ratas kaasas.

«Olime nädal aega Haanjas laagris ja ma tegin igal õhtul rattaga umbes 100-kilomeetrise ringi. Seal on ju suurepärane maastik,» nendib ta.

Spordiga sina peal

Miks Jaanus Kask noorena rattatrenni ei jõudnud — kõik eeldused edu saavutada tal ju tõenäoliselt olid?

Jutud eeldustest lükkab mees kõrvale: «Paari tervise­rikke tõttu ei tohiks mul neid kuidagi olla.»

Spordiga on ta aga küll sina peal olnud, näiteks tegelnud aktiivselt tõstespordiga.

Rattatrenni ei sattunud Kask väga proosalistel põhjustel: «Elasin maal, Õisus, ja rattatrenn ei tulnud seal isegi pähe. Ka korralikku ratast polnud mul tükk aega. Kõigepealt sõitsin Ereliukasega ja siis, võrdlemisi krooni aja algul, ostsid vanemad mulle pika lunimise peale Turisti. See maksis oma 500 krooni, mis oli ikka päris palju. 200 krooni oli mul enda kogutud.»

Elioni sarjas hakkas Kask osalema oma esimese päris kor­raliku, 18 000 krooni maksva Scotti rattaga ning kuigi mõningaid detaile on ta vahepeal uuemate ja paremate vastu välja vahetanud, võistleb ta sellega seniajani.

«Ma olen valmis sellise asja peale raha kulutama, sest see on mu kirg,» ütleb mees. Samas peab ta oluliseks toonitada, et kõrgem hind tähendab ühtlasi mugavust.

«Tähtis polegi niivõrd raami kergus, mida tihti toonitatakse, kuivõrd see, et jooksud oleksid head ja käiguvahetus sujuv ka rasketes tingimustes,» lisab ta.

Parim paik rattasõiduks

Viljandi ümbrust peab Jaanus Kask üheks Eesti paremaks rattasõidu paigaks, sest maastik on siin mitmekesine ja liiklus rahulik. Kindlat marsruuti tal välja kujunenud pole ning kui tunne on hea, võivad treeningud ulatuda otsapidi naabermaakondadesse ja ringid venida 120 kilomeetri pikkuseks.

Selles valguses, et viimasel ajal on mitu ratturit liiklusõnnetustes surma saanud, tunnistab Kask, et temalgi on ohtlikke momente ette tulnud. Samas leiab ta, et üldiselt on liikluskultuur viimaste aastate jooksul paranenud.

Rattahooaega alustas Jaanus Kask märtsis ja otsad tõmbab ta tõenäoliselt kokku oktoobris.

«Juba praegu on mul treeningsõidud harvemaks jäänud,» tunnistab ta. Selle põhjuseks on tema teine hobi kalapüük. «Praegu on kalalkäimiseks väga hea aeg.»

Seda, kui tihti teda tulevikus teatrilaval näha saab, ei oska Jaanus Kask ennustada — suuri plaane tal selles vallas ei ole.

«Kevadel esitasin Ugalas lahkumisavalduse. Aasta lõpuni jätkan veel rollilepingutega käsilolevates lavastustes mängimist ja siis vaatan, mis edasi saab.»

Kuldse ratta tõstab ta aga kindlasti kevadel toast õue ja istub selle sadulasse.