TÄNAVU TABAS jõulutunne mind ootamatult Mõisakülas. Lõuna ajal sellesse linna sõitnud, peatusin värskelt avatud söögimajas, et einestada. Seal oli tunda ehedat lahkust, mis tegi igast sisenejast kohe oodatud külalise ning muutis eriliseks kogu seal viibitud aja. Seapraad oli praad nagu ikka, kuid kõik kokku — söögimaja inimesed ja vaikne jõulumuusika — moodustas hinge soojendava terviku.
Linnatänavatel nägin hulgaliselt Soome kelke, üks uhkem kui teine. Ühelt poolt oleksin justkui sattunud nostalgilisele rännule aastate taha, teisalt võis näha uusi rõõmustavaid arenguid.
Iga kogukond on omanäoline ja väärtuslik just sellisena, nagu ta on. Läbilõige põimunud elusaatustest, inimestest, nende töödest ja tegemistest, kaunitest ja vähem kaunitest lugudest, mis kõik mingi konkreetse paiga juurde kuuluvad.
TÄNAPÄEVA KARJÄÄRILE ja edule orienteeritud ühiskonnas pole loomulikule arengurütmile tihtipeale kohta. Käib ülepeakaela võidujooks. Lihtsalt hakkamasaamisest ja mõnusast olemisest ei näi rõõmuks piisavat.
Sageli jõutakse sel teel olles küll äratundmisele, et tuleks mõningaid väärtusi enda ja ümbritseva suhtes ümber hinnata, kuid möödatormajate välkuvad kannad ergutavad ikkagi aina kiiremat tempot hoidma.
Kiire on praegugi, sest käib jõulusagin. Ent siis aeg korraks justkui peatub. Kasutagem seda, et vaadata tagasi, teha kokkuvõtteid olnust, analüüsida kordaminekuid ning juurelda selle üle, mis vajaks tulevikus veelgi rohkem tähelepanu.
ANDMINE ON jõuluaja peamine osa. Kingitusi on mitmesuguseid: ilusasti kaunistatud pakk, hea sõna, aga ka avalik või salajane heategu. Kingitused sümboliseerivad saajale andja armastust ja tunnustust. Kingitused saavad tuua nii rõõmu kui üllatust.
Suurim kingitus on siiski see, kui pühendad teistele oma aega ja tähelepanu. Toetage neid, kellel on praegu raske. Aidake neil märgata väljapääsu ka kõige raskemast olukorrast. Olge lihtsalt olemas, kui teid vajatakse. Võtke aega ja oodake järele neid, kelle tempo on selles ühiskonna võidujooksus teiste omast aeglasem.
VILJANDIMAAL ON palju rõõmustavaid arenguid, nii pisemaid kui suuremaid. Neid eraldi nimetamata võib öelda, et kõik see on saanud teoks vaid meie maakonna tublide inimeste koostöös. Koos on ühtlasi üles leitud ja hoitud seda, mis on meile omane, mida võib iseloomustada mõistega «identiteet».
Kuulume ühte ja sõltume üksteisest nii väikestes kui suurtes ettevõtmistes. Koos mõtlemine ja tegutsemine liidavad meie erisugused kogemused ühtseks tervikuks. On tarvis vaid silmas pidada, et oleksime eelarvamustevabad ning käituksime maakonnana kokkuhoidvalt nii oma mõtetes kui tegudes. Juba Marcus Aurelius on öelnud, et meie elu on selline, millised on meie mõtted.
ERALDI TAHAN pöörduda teie poole, kes te elate või olete praegu kodumaakonnast kaugel. Kui te vähegi saate, tulge taas kodukohta. Uuendage oma sidemeid lapsepõlvemaaga. Külastage armsaks saanud paiku. Kui teil on mõni hea mõte, mis võiks Viljandimaa elu edasi viia, öelge see välja. Usun, et oskame seda hinnata.
Loomulikult ei hakka me näiteks Mõisakülast Moskvat ehitama, sest Viljandimaa on just sellisena ilus. Küll aga saame koos anda lisaväärtust neilegi kaunitele ja idüllilistele paikadele, mis jäävad tõmbekeskustest kaugemale.
Kallid viljandimaalased! Olgem uhked oma maakonna üle ning teadkem, et üksnes meie võimuses on siin kõike veel paremaks muuta, hoides samas seda, mis on väärtuslik, milles on meie endi kätetöö soojus ja elu. Hoides ka iseennast.
Soovin kõikidele Viljandimaa inimestele rahulikku jõuluaega ning kaunist uut aastat.