Tähtis verstapost ristteel on käes

Pärimusmuusika festival on toonud Viljandisse suurepäraseid esinejaid kõikjalt maailmast. Pildil meie enda Meelika Hainsoo. Foto: Elmo Riig / Sakala

Olen kaugelt üle keskea mees, aga juuli keskel tugevneb hinges rännukihk — tuleb sõita Viljandi pärimusmuusika festivalile. Nii juba palju aastaid.

Naise võtan kaasa ja tütredki on folgipisikust nakatunud, osaledes festivali korraldamises või muusikuna püünel. Viljandi festivalile minekust on saanud vajadus ja seal osalemisest perekondlik traditsioon.

Noori perekondi on folgil palju ning ürituse passiga vanemaid inimesi nende seas iga aastaga aina rohkem — mitu põlvkonda kontserdipaikades sõbralikult ja üksteisest hoolivalt koos. See on viljakas kulgemine, kus tasapisi antakse edasi pärimuskultuuri teatepulk. Paljudest kunagistest väikestest folgilastest on sirgunud pärimuskultuuri huvilised või muusikud.

Viljandi festivali kakskümmend aastaringi on Eestimaa kultuuriloos eredalt märgatavad. Juba mitmendat aastat tajun, et ühe festivali sees on mitu. Igale maitsele midagi.

Toidutänavast folgitänavaks

Ajakirjanduses ilmunud kirjutiste ja nende kommentaaride põhjal võib teha järelduse, et festivali kese ja tõeline tuum on õlleankrute ja suitsevate šašlõkipannide ümber. Jääb mulje, et selle fenomen on toidutänav ning Viljandi folgist on saanud toidufestival. Lõõmava kirega kritiseeritakse taolise söögiallee melu, märkamata, et on kaks vastandlikku toidutänavat: esimene päevavalguses ja teine ööpimeduses.

Päevavalguses olevat nimetaksin hoopis folgitänavaks. Naudin seda: koos on suur sõbralik pere, kes ei lähe õlle tarbimisega liiale ega sega lärmaka käitumisega teisi. Õhkkond on mõnus.

Tänavamuusikute improviseeritud ehedad esinemised loovad folgitänaval mõnusa olemise. Kosutav on istuda vallikraavi pervel ja nautida noorte tantsulusti all tantsupõrandal. Lähedal on kirik ja pärimusmuusika ait, kust saab vaimukosutust. Folgitänaval on palju seda, mis jätab Viljandi folgist hea mulje.  

Ööpime toidutänav on juba mitu aastat olnud puhkev mädapaise, eriti reede ning laupäeva hilisõhtul ja öösel. Olen näinud sürrealistlikke vaatepilte: harras ja meeliülendav kirikukontsert ning õues vastu kirikuseina kusevad noormehed. Pärimusmuusika sügavust ja võlu avav aidakontsert ning aida najal oksendavad noorukid.

Sellist kohta toidutänavaks nimetada on ebasünnis. See on folgi prügila — otseses ja kaudses tähenduses. Sealne öine elu on juba ammu kontrolli alt väljunud. Seetõttu on Eesti kultuuriloos tekkinud paradoksaalne olukord, kus peame pärimuskultuuri tarade ja aedikutega kaitsma ning looma kaitstud tsooni ehk pärimeetri pärimusmuusikat nautivatele folgilistele.

Paljud peavad toidutänava aiaga piiramist ülekohtuseks, aga teisiti vist enam ei saa. Soovin minagi, et Viljandi folk oleks rahvapidu, aga ei taha, et see kujuneks läbustamise kohaks.

Toidutänav peaks muutuma folgitänavaks, mis on kooskõlas festivali sisuga. Ökotoidu- ja piknikuala tegemine on hea mõte ja kui seal on suur valik eesti rahvustoite, siis folk sellest ainult võidab.

Rahvapillimeeste päev

Folgitänav võiks laupäeval pikeneda kultuuriakadeemiani. Peatänaval musitseerivad muusikud looksid kesklinnas mõnusa atmosfääri. Et laupäevane Viljandi kesklinn oleks rahvamuusikat täis, võiks esinemiskohti olla teistelgi tänavatel. Tähtis on, et pillimehed tuleksid püünelt alla rahva sekka, kus pärimusmuusika kõlab kõige ehedamalt.

Seesugune rahvapillimeeste päev annaks teada, et Viljandi folk hoolib ka neist, kes siin linnas elavad. Rahvamuusikute improviseeritud esinemised oleksid omamoodi tänuavaldus kõigile viljandlastele, kes on folgi õnnestumisele rohkem või vähem kaasa aidanud.

Aeg-ajalt olen tajunud, et roheline lava endise Viljandi kultuurharidustöö kooli kõrval ongi festivali pärimusmuusika pesa. Seal on olnud häid kontserte, mõned neist erilised pärlid.

Raekoja platsil asuv lava on eri eas inimestele meelepärane folkimise ja muusikanautimise koht. Ehedad ja lustlikud esinemised väikesel poodiumil tekitavad tihti tunde, et on meite küla pidu või simman — ehe ja ehtne. Need kontserdid on lapselikult siirad ning muusikute ja publiku vahel on hea klapp, millest suurtel lavadel jääb mõnikord vajaka.

Olin üllatunud ja nõutu, kui sain teada, et roheline lava viiakse Jaani kiriku ette vallikraavi. Vabalava kolimine muudab folgitänava sisult mitmekesisemaks, aga kahandab festivali kandepinda Viljandi linnas.

Kuigi ma pole Mulgimaa elanik, tundub mulle, et rohelise lava peitmine või tõukamine kinnisesse tsooni vallikraavi põhja ei ole viljandlaste suhtes kuigi sõbralik. Säärane tarastamine ei mõju hästi ka festivali arengule ja pärimusmuusika levikule.

Pärimusmuusika lätetel

Emotsionaalselt rikkad ja kütkestavad on olnud kontserdid, kus esineb koos kolm põlvkonda muusikuid. Sõna «esineb» ei ole vist õige. Need on olnud rohkem muusikalis-sõnalised etteasted, kus samm-sammult on tekkinud vahetu kontakt muusikute ja publiku vahel.

Meeleolukad pillilood ja laulud ning neid siduvad muhedad selgitused on tekitanud ühtehoidva meeleoluka ja südamliku koosolemise. Seal on tekkinud tunne, et olen sellel Viljandi folgi poolel, kus on tugev side pärimusmuusika lätetega, millel on omamoodi tervendav mõju.

Sääraseid muusikalis-sõnalisi kavu ning kontsertetendusi külapillimeestest ja pärimuse kogujatest peaks programmis olema rohkem. Just need ergastavad festivali ja hoiavad Viljandi folgi ehedana. Õpitoad küll mingil määral täidavad seda tühimikku, aga need on eelkõige muusikutele.

Eriilmelised vabaõhulavad

Folgi pass võimaldab vaba kulgemist ühest kontserdipaigast teise. Kui kontsert ei meeldi, saab minna vaikselt kedagi segamata teise kohta.

Kirsimäel olen kogenud vastakaid emotsioone. Mõnikord ei tunne end seal hästi: suur kõle plats kolisevate tribüünidega, kust esinejad jäävad suurtest ekraanidest hoolimata kaugeks. Liialt võimendatud kontsert, viimse detailini lihvitud stampe täis kava ja staaritsevad artistid on pannud küsima: kas ma olen õiges kohas — Viljandi pärimusmuusika festivalil?

Just Kirsimäe kontsertidel on kõige enam õhkunud kommertslikku kõledust. Küllap on see seotud kohaga, mis ei soosi laval esitatusse süüvimist ja paigal püsimist.
Kaevumäel on parem õhustik. Pärimusmuusika on seal nauditav. On tunda loomingulist lahedat õhkkonda ning head sünergiat ja tugevat loomisväge. Mitme kontserdi lõpul olen tundnud, et sündis midagi võimsat ja erakordset. Kaevumäelt on pärit nii mõnigi festivalielamus.

Eesti ETNO esinemine peaks olema just Kaevumäel. Selle keskkond toetab sõbralikult noorte muusikute etteasteid ning toob hästi esile nende siira, püüdliku, pärimusmuusikasse armunult musitseerimise.

Vabaõhu kontserdipaikadest on kõige hingelähedasem kultrahoov. See on nagu väike rahvamaja, mille püüne peal toimuv haarab kohalviibijad kiirelt endaga kaasa ja asetab ühte lainesse, kus on kosutavalt mõnus olla. Tänu kindlalt piiritletud kontserdialale tekib hoovis ühtehoidev sünergia, mis soosib pärimusmuusika nautimist ja sellesse süüvimist.

Kultrahoovis olen saanud kõige rohkem eredaid muusikaelamusi. Mulle on oluline, et laval toimuv ei oleks pealetükkiv ja lärmakas.  

Eriline tänu kuulub festivali lavade kujundajatele. Rahvusliku käsitöö meistrite tehtud taiesed on olnud pilkupüüdvad ja rõõmuküllased ning andnud kontserdipaikadele sära.

Energiasüst Viljandist

Mulle ei ole ükskõik, mis suunas Viljandi muusikapidu areneb. Festival on jõudnud tähtsa verstapostini, aga ka ristteeni. Peost mitu korda vanema mehena tajun, et see vajab suuna täpsustamist, sisulist värskenemist ning rohkem vaimset sügavust.

Viljandi folgil osalemine on mulle tähtis ja vajalik. Juba palju aastaid olen saanud juuli lõpul Viljandist suvise energiasüsti. Lisaks kontsertidele külastan ühel ööl Kondase keskust. Lähen sinna põnevusega, sest seal on alati midagi uut ja üllatavat ning sõbralikud suhtlemisaltid töötajad, kes tutvustavad abivalmilt keskuse aardeid.

Alati teen tiiru raamatukogus, et saada teada, mis näitus on sealses galeriis. Endastmõistetavalt käin käsitööhoovis ja pärimusmuusika aidas.

Meeldivalt on festvali programmi sulandunud Jaani kirik. Sealsed rahulikud kontserdid tasakaalustavad mujalt saadud teravaid emotsioone ja palvused on pakkunud hardaid mõtlushetki. Uudishimuliku tiiru teen muuseumis, kus Piret Pääri sugestiivsed muinaslood viivad hoopis teisele lainele.

Kindlasti ostan folgilt mõne pärimusmuusika plaadi, et saadud emotsioonid ja muljed kauem erksana püsiksid.

Festivali ajal on Viljandis palju vaadata ja uudistada. Viljandist lahkudes tunnen, et selles aastaringis on teoks saanud midagi olulist.

Ootan põnevusega uut Viljandi folki, mille teema on «Meeste laul». Eks kuule, millise värvingu ja kõla annab festivalile meeste laul.