Kui riik kaob riigis ära

Toomas Hendrik Ilves Foto: Margus Ansu / Postimees

Väljavõte Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese 24. veebruari kõnest

MIS MEIST saab, kui aina rohkem inimesi kolib Eestist mujale? Peame endale aru andma, et kui piirid on lahti, siis inimesed liiguvad. See on vabaduse paratamatus, tunnetame seda või mitte. Kaasaegne, vabaduses elav inimene ei tunnista sunnismaisust, jõuga kedagi kinni ei hoia. Vulgaarmarksistlik käsitlus, nagu oleks asi vaid palgas, ei ole samuti absoluutne.

Olen korduvalt toonitanud, et meie enda suhtumine kaasmaalastesse pole teps mitte väiksem häda. Vigade otsimise ja rõhutamisega, kadeduse ja õelusega ligimese vastu ei jõua kaugele.

Ka riik ei ole tihti lahkem: jäik suhtumine saabuvate ja naasvate inimeste probleemidesse, olgu see siis lapse koolitee jätkamine, lasteaiakoha leidmine või välismaalasest abikaasale elamisloa andmine, pärsib inimeste tagasitulekut. Süsteem peab kohanema inimeste muutunud käitumisega, mitte püüdma inimesi süsteemile kohaseks kujundada.

Mis saab meie Eesti elust väljaspool suuri linnu? Olen tõesti mures, sest osaliselt heast soovist teha asju ratsionaalselt, optimeeritult ja säästlikult kipub kahe silma vahele jääma, et riik kolib maalt ära. Ja presidendi asi on seda küsimust tõstatada.

Toon ühe näite Paidest, Eesti südamest. Kui Paide elanikul on asja päästekeskusse, politseiprefektuuri, keskkonnainspektsiooni, ringkonnaprokuratuuri, maakohtusse või maksu- ja tolliametisse, peab ta sõitma Pärnusse. Kui tal on asja sotsiaalkindlustusametisse, pensioniametisse, keskkonnaametisse või terviseametisse, on tema keskus Tallinnas. Aga maanteeameti ja kaitseväeteenistuse küsimustes on regionaalne kontor hoopis Jõhvis.

See kõik kokku on paradoks, mis osutab, kuidas iga ametkonna soov teha oma asju endale kõige ratsionaalsemalt kaotab riigi keset riiki justkui ära. Ja Paidesse muide on jäänud vaid töötukassa kontor.

Mida peavad aga inimesed tundma, kui riik kolib nende juurest minema? Siin pole tegemist ei valdade piiride muutmisega ega eelarve mahtudega, vaid lihtsalt sellega, kuidas me organiseerime oma riiki ja kas me arvestame oma kodanikega.

Enamgi veel: kui haldusreformi ei soovita teha süsteemselt ja juhitult, siis elu paratamatus viib selle läbi ikkagi ja juhitamatult, kusjuures silmas ei peeta mitte kodaniku, vaid kõikvõimalikke ametkondlikke huve.

Või teine näide. Hiljuti ma sain kirja ühe maakonna ettevõtjalt, kellele teatati, et seitsme kilomeetri kaugusel kõrgepingeliinist maksaks elektrivõrguga liitumine firmale ligi pool miljonit eurot. Seda küsib kodumaiselt ettevõtjalt tema riigile ja Eesti rahvale kuuluv aktsiaselts Eesti Energia.

Ja siin on arutlusainet. Mis on riigi strateegiline huvi: kas kohalik ettevõtlus või Eesti Energia dividendid? Kas tõesti kuulutame Eesti valmisolevaks olemasoleva jaevõrgu raames?

SEE KÕIK viib küsimuseni, milleks meile oma riik.

Loomulikult on ratsionaalsem, optimaalsem ja kõike muud, kui me teeme nii, et miski eriti palju maksma ei lähe. Ehk oleks veelgi odavam üldse mitte oma riiki ülal pidada. Poleks vaja saatkondi, kaitseväge, oma politseid ja päästeteenistust, emakeelset ülikooli...

Kolhoos on odavam kui oma talu. Mittehoolimine on palju odavam kui peremeheks olemine. Eestikeelsed kooliõpikud on kallimad kui mõne suure keele õpikud. Üle Eesti ulatuv korras teedevõrk pole ehk ka majanduslikult ratsionaalne.

Meie oma riik ongi kallis, kallim kui sulandumine suuremasse, aga seda me oleme kogu aeg teadnud. Nagu oleme teadnud, et oma riigita jäämise hind on kordades ja tuhandetes eludes rängem.

Eesti vajab tõsist ja laia arutelu, milleks me oma riiki vajame ja kas kõike, mis on seotud omariiklusega, saab mõõta vaid majandusliku ratsionaalsuse kaudu.

Väiksem on kallim. Aga usun südamest: kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa.