Talvisel hommikul Viljandi Uueveski tee keraamikakotta sisenejat tervitab jahedus.
Keraamik paneb oma väe savisse
26. jaanuar 2009, 15:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oktoobris tegevust alustanud töökoja perenaine Külli Allikvee seletab rõõmsalt, et esmaspäeva hommikuti tuleb enne ikka paar tundi kaminat kütta ja soojapuhuril käia lasta, kui niisket savi voolima saab hakata.
Soojemal ajal algab kütmine kaheksa soojakraadi lähedalt, aga õigel talvel pole ime seegi, kui termomeeter seinal näitab kõigest üks-kaks pügalat üle nulli.
Igaüks võib sisse astuda
Viisteist aastat tagasi läks Külli Allikvee Viljandist ära pealinna tööle. Mullu suvel tuli ta tagasi koos restauraatorist abikaasaga.
«Mõtlesime esialgu ainult oma töökoja peale, aga meid on siin nii hästi vastu võetud, et me pole töötoa vaikuses õieti omaette olla saanudki. Sageli tulevad ka kaugema kandi inimesed meid siia vaatama. Hiljuti kõnelesin bussitäiele Pühajärvelt saabunud keraamikahuvilistele poolteist tundi savi hingeelust,» räägib naine.
Keraamikakoja hoonesse mahuvad nii valmistoodangu müügi nurk kui töökoja pool. Külli Allikvee jutu järgi võib tõepoolest igaüks, kel vähegi huvi ja tahtmist, tema värkstoa uksest sisse astuda ja voolima asuda. Näiteks meisterdada endale nööbi, kaelaehte või midagi sootuks suuremat.
Perenaine jalutab riiulite vahel ja näitab eri valmimisjärgus töid, mis ootavad ahjupanekut. Riiulitel on tema enda tehtud kanne, kursuslaste tasse ning ühe lapse sünnipäevakülaliste taldrikud ja plaadid.
«Tassi tegemine ei võta palju aega — tunniga saab valmis,» lausub Külli Allikvee. «Esimene kursus kestabki vaid poolteist tundi. Algul räägin, kuidas savi käsitleda ja kuidas selle peale muster tuleb. Esimesel korral tahavad peaaegu kõik tassi teha ja saavad hakkama ka. Mooduseid selleks on ju hästi palju. Mina aga olen valinud aastate jooksul oma õpetamisstiili, et vesi jääks ikka kindlasti anumasse pidama ja asi välja tuleks.»
Algul oli butafooria
Külli Allikvee ise jõudis savi juurde Viljandi kultuurikolledžis, õppides tegema asju, mis näivad eemalt nagu päris, aga tegelikult seda pole, ehk tudeerides butafoori erialal.
Pärast kolledži lõpetamist töötas ta algul Tallinnas nukuteatris ja hiljem linnateatris.
«Linnateater mängib väga väikestes saalides ja seetõttu taheti seal, et kõik butafoorne oleks ehtne ja tõetruu. Suures teatris annab vahemaa saali ja lava vahel aga mänguruumi,» võrdleb Allikvee.
Butafooriat luua on tema sõnul väga põnev ja vahel ka lausa lõbus. «Võtame või suhkrutoosi teatrilaval. See näeb välja nagu tavaline, aga maha kukkudes ei purune kildudeks, vaid põrkab võib-olla hoopis tagasi või võtab näitleja selle ning voldib kokku ja pistab rinnataskusse või raamatu vahele.»
Tööst ja hobidest kõneldes ütleb Külli Allikvee muigega suunurgas, et laatadel üle leti inimestega suheldes kuuleb ikka aeg-ajalt arutelu: «Jaa, ilusad asjad teil siin. Keraamika on ju nii rahustav tegevus. Aga mis tööd te muidu teete?»
«Siis räägingi, et jah, rahustab küll, aga ma ka elan sellest. Mõnele ei mahu see pähe, kuid minu puhul ei saagi teisiti olla. See on mu hobi, mu töö ja elu. Ma ei kujuta ette, et töötaksin alal, mida ma ei armasta või millele peaksin alati mõtlema kui tööle.»
Külli Allikvee nendib, et on õnneks õppinud ameteid, millega talle meeldib tegelda: nii kultuurikoolist saadud klubitöötaja-näitejuhi kutse kui hiljem omandatud butafoori-dekoraatori oskused on talle suurt rõõmu pakkunud.
«Olen kindel, et isegi kui oleksin õppinud majandust või raamatupidamist või midagi muud asjalikku, oleksin ühel hetkel hobi korras keraamikaga tegelema hakanud ning ikka samasse punkti välja jõudnud, kus praegu olen,» jutustab ta. «Loodan, et ma ei tegele oma tööga nii palju, et see mind ära tüütaks. Kogu aeg tekib ju uusi ideid, inimesed käivad, neile meeldib ja nad ostavad. See kõik annab energiat.»
Ideid on küllaga
Külli Allikvee võtab töökoja poenurga riiulilt kaks savist pokaali ja nende kokkulöömisel täidab ruumi oodatud savikõlksu asemel kristalne helin.
«Kõrgkuumuse tehnoloogia annab savile sellise heli,» selgitab ta.
Riiulil on küll puidumustrilisi, küll pitsilisi, küll suuremaid, küll väiksemaid tasse. Ideepuudust ei näi selles töökojas olevat.
«Ideed on kogu aeg peas ja käes. Tassi alustades ma enamasti ei tea, milline see täpselt välja kukub. Igaüks saab ikka veidi isemoodi,» kõneleb meister.
Kavandit ta oma ütlemist mööda ei kasuta, aga nii pole ka juhtunud, et vaasist tuleb lõpuks suhkrutoos. «Koolis küll nõuti kavandit, aga siis tegin harilikult asja enne valmis ja joonistasin alles selle järgi hiljem kavandi. Teatris butafoorina töötades tuli muidugi kunstniku kavandi järgi asju teha. Oma tööd tulevad aga teisiti, sest teel kavandist teostuseni jõuab mu mõte mitu korda muutuda.»
Kui palju on käsitöölise valmistatud esemetes tegija hinge, teab Külli Allikvee üsna täpselt.
«Kord ühe laada eel kiirustasin hirmsasti ja tahtsin taldrikuid juurde teha. Olin väsinud ja mõte jooksis hoopis teisi radu. Laadal ei tahtnud neid taldrikuid keegi. Ka järgmisel laadal mitte. Võtsin siis kätte ja glasuurisin need rahulikult ja rõõmsa meelega üle ning neisse tuli justkui uus elu,» meenutab ta.
Samas võib ka vastupidi olla. «Ülipüüdlikult pingutades kõige-kõige erilisemat meisterdada tegin kord ühe sinise kruusi. Ka see jäi seisma. Rändas terve aasta laadalt laadale, kuni ühel päeval astus Tartu hansalaadal leti ette naine, kes teatas, et see sinine seal teiste tasside taga on tema oma.»
Külli Allikvee on täheldanud, et kaelaehetesse ja nööpidesse tahetakse rohkem värvi, temale oli aga kaua aega kirgaste toonide kasutamine võõras.
«Kunagi varem pole mul olnud nii avarate akendega tööruume kui nüüd. Ikka on olnud hämarad kitsad pugerikud. Ja nendes tundus ereda värvi kasutamine kuidagi kohatu,» põhjendab ta. «Nüüd, keset valgust ja valget lumesadu, on aga hoopis teine asi rõõmsaid värvilaike tekitada.»
Iga ese on ainueksemplar
Külli Allikvee räägib, et ostjatel on teinekord raske mõista iga tassi, taldriku, nööbi või kaelaehte ainukordsust.
«Kord hoidis üks inimene tassi peos ja küsis, kas selliseid on laos veel. Küllap oli ta üllatus suur, kuuldes, et me ei toogi neid tasse Hiinast, vaid valmistame kohapeal ja neid, kuid mitte täpselt niisugusid võin talle juurde teha,» meenutab ta üht seika.
Suuri serviise Külli Allikvee üldiselt ei tee. Vahel on väiksemaid komplekte tellitud, aga juba kuue ühte ooperisse kuuluva eseme valmistamine on tema arvates igavavõitu. Komplekti kui terviku mõttes on selle loomine siiski huvitav.
Talvekuud kuluvad Külli Allikveel töökojas uute esemete valmistamiseks. Kui aga saabub kevad, veedab ta koos abikaasa Andresega kõik nädalalõpud laatadel oma eripalgelisi taldrikuid ja tasse näitamas ja müümas.
«Minu valmistatud nõusid ja ehteid ostavad inimesed, kes on endaga kuhugimaale jõudnud ja sisemiselt vabad. Neil pole häbi hoida peos lopergust tassi ning nad ei põe selle pärast, et naabri serviis on säravam ja siledam,» lausub meister lõpetuseks.