/nginx/o/2017/01/27/6287093t1h503f.jpg)
/nginx/o/2011/12/05/864936t1h596f.jpg)
UUSAASTAVAHEAJAL, MIS Venemaal kestab traditsiooniliselt kaks nädalat, on duuma valimiste järgsed protestimeeleavaldused naaberriigi poliitikaelus üle kasvanud presidendi valimiste eelseiks. Võtmeisikud on seejuures endised: duumaparteid on Putinile (59) vastaskandidaatideks esitanud oma liidrid Gennadi Zjuganovi (67), Sergei Mironovi (58) ja Vladimir Žirinovski (65).
Väljaspool neid erakondi kerkiv kandidaat peab ülesseadmiseks koguma 26 päeva jooksul kaks miljonit toetusallkirja. Kui miljardär Mihhail Prohhorovil (46) on need koos, siis Jabloko liidri Grigori Javlinski (59) toetuseks antute seast leidis Venemaa keskvalimiskomisjon ajalehe «Kommersant» väitel liiga palju vigaseid allkirju ja seetõttu ei lubata tal valimistel osaleda.
Venemaa rikkaim inimene Prohhorov, kelle Kreml kutsus kevadel küll juhtima uut parempoolset parteid Õiglane Üritus, aga kes osutus sõnakuulmatuks ning eemaldati duuma valimistelt, ongi juba aastakümneid presidendiks pürginud poliitikute kaardipakis ainus uus nägu. Tema väljaütlemised on üsna võimukriitilised ning valimisstaap paikneb Kremlist paarisaja meetri kaugusel asuvas kesktelegraafi hoones.
Mäletatavasti pidas Lenin revolutsiooni esmaülesandeks posti ja telegraafi vallutamist, ent ometi pole usutav, et terava sotsiaalse ebaõigluse all kannatav vene valija oligarhi massiliselt toetaks.
Viimane reitingu-uuring näitab Putinile 48- ja Prohhorovile kõigest kolmeprotsendilist toetust. «Igavese teise», juba viitel presidendivalimistel lüüa saanud Zjuganovi toetuseks mõõdeti 10 protsenti ja tõsiasi, et kommunistid pole leidnud endale 20 aastaga midagi värskemat, iseloomustab hästi Venemaa sisepoliitika üldist stagnatsiooni.
VIIBISIN DUUMA VALIMISTEL Moskvas Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarse assamblee vaatlejana. See andis mulle võimaluse kohtuda paljude Venemaa poliitiliste liidritega ning vestelda muidugi ka Moskva loomeinimestega.
Venemaal pole praegu mingit «revolutsioonilist situatsiooni». 30—40 protsenti valijaid toetab üsna siiralt Putini-Medvedevi «Ühtset Venemaad», vastaspool on paraku killustunud ning karismaatilise liidrita.
Meie ajakirjandus ja Kristiina Ojuland on püüdnud sellena näidata ekspeaminister Mihhail Kasjanovit (54), aga tollel puudub rahva toetus: küllap mäletatakse tema võimuajal kõlanud korruptsioonisüüdistusi. Kunagine asepeaminister, Nižni-Novgorodi ekskuberner Boriss Nemtsov (52) on tipp-poliitiku jaoks jälle liiga radikaalne ja emotsionaalne.
«Demokraat» on paraku muutunud Venemaal sõimusõnaks ja selles on süüdi demokraadid ise. Moskva kirjanik, Eesti kodakondsusega Mihhail Veller ütles meiega vesteldes otsekoheselt, et praegune kurb olukord on tegelikult nende varasema tegevuse loogiline tagajärg: nii sise- kui välismaise «demokraatia» otsesel toetusel lasti tegelik demokraatia Venemaal üheksakümnendatel aastatel kaks kord õhku.
Mäletatavasti tulistas Boriss Jeltsin 1993. aastal tankidest riigiduumat — demokraatlikult valitud parlamenti, kes oli päästnud riigi 1991. aastal putšistide käest ja tahtnud 1993. aastal ohjeldada rahvast röövivaid oligarhe. Presidendivalimised, kuhu Jeltsin läks viieprotsendilise reitinguga, tehti 1996. aastal tegelikult ära oligarhide salakokkuleppega ning nende anastatud telekanalite toel.
VÕRRELDES JELTSINI ajaga on riigi rikkus ja välispoliitiline autoriteet ning rahva heaolu viimasel aastakümnel märgatavalt suurenenud. Koos sellega on paraku kasvanud ka võimu ülbus, korruptsioon ja sotsiaalne ebavõrdsus ning need olidki duuma valimiste eel opositsioonijõudude terava kriitika all.
Valimiste tulemused olid valitsejaile kindlasti ebameeldiv üllatus, sest hoolimata võimuressursi tohutust kasutamisest ja sohitegemisest, sai Ühtne Venemaa siiski kõigest 49 protsenti hääli — isegi viimases küsitluses ennustatust seitse protsenti vähem.
Üllatav oli ka Moskvas ja mujal tõusnud protestilaine ulatus. Neil meeleavaldustel osalesid kõik rahulolematud, tänavatele tulid kümned tuhanded. Neid ei ajendanud niivõrd Putini-vastasus või mõne olematu liidri toetamine, kuivõrd kohutas võimu varjamatu tendents muuta rahvas ehk valijaskond oma kabinetimängude objektiks.
Just nii tõlgendati Putini ja Medvedevi kokkuleppelist kohavahetust ning Ühtse Venemaa kongressi, mis sarnanes nagu kaks tilka vett Põhja-Korea või Brežnevi-aegsete üritustega.
Selline suhtumine tundus Venemaa haritumale, samuti Gorbatšovi-aegset tegeliku demokraatia puhangut mäletavale keskklassile solvav ja ohtlik. Julgen arvata, et protestijate seas oli neidki, kes eelistanuksid siduda Venemaa tuleviku märksa noorema ning teistsuguse elulooga Medvedeviga, kes tõrjuti lihtsalt kõrvale.
Võim tegi protestidest siiski üsna adekvaatsed järeldused: lubas muuta valimissüsteemi majoritaarsemaks, lihtsustada parteide registreerimist, võimaldada kuberneride otsevalimist ning hoiduda opositsiooniga suheldes jõuvõtetest. Need sammud näitavad, et Putinile ja Medvedevile on tähtis, mida neist Läänes arvatakse, ning nad ei taha sattuda Lukašenkaga ühte seltskonda.
4. MÄRTSI presidendivalimiste põhiküsimus on, kas Putin valitakse esimese vooruga või mitte. Opositsioon teeb praegu üsna üksmeelselt kõik, et seda takistada, aga muidugi ei suudaks ükski vastaskandidaat teises voorus kõiki opositsioonihääli enda taha koguda.
Putini isiklik reiting on Ühtse Venemaa omast siiski märksa kõrgem, seetõttu võib eeldada, et valimised jäävad ka seekord ühevooruliseks. Järgnevaiks aastaiks ennustan liberaalseid reforme ja opositsioonijõudude tugevnemist, nii et 2018. aastal saab Venemaa juba uue liidri. Euroopale ja Eestile on seejuures tähtis, kas praeguse võimu vastasrinnas jääb peale šovinistlik-slavofiilne või demokraatlik-läänemeelne pool.