Kommentaar: Venemaa rahvusvaenu küüsis

Jüri Kukk Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Hiljuti sai lõpu Tadžikistanis kinni võetud Vene ja Eesti kodanikust pilootide kaheksa kuud kestnud vanglasaaga. Nagu arvata võiski, tegutses Kreml oma meest vabastades jõupositsioonilt, kasutades ära Venemaal viibivate tadžikkide olukorda.

Veel pole võimalik hinnata, kas teistest kunagistest liiduvabariikidest saabunud arvukate immigrantide tagakiusamine Venemaal nüüd vaibub, kuid kindel on see, et probleemid jäävad. Ilmselt kasutab Kreml immigrantide kaarti üha uuesti, tuletagem meelde kas või grusiinide deporteerimist Vene-Gruusia sõja ajal.

Mõne nädala eest korraldasid marurahvuslased Moskvas väljaastumisi, mille põhiloosung oli «Venemaa venelastele!». Fakte vaadates on aga selge, et Venemaal ei saa eri rahvusest sisserännanute arvu mõõta enam sadades tuhandetes, vaid juba miljonites.

Moskvas kõneldakse, et pealinn on küll Vene linn, kuid mitte enam venelaste linn, sest tõmmud temperamentsed mehed ja naised on muutunud tänavapildis tavaliseks. Metropol on täis asereid, armeenlasi, grusiine, tadžikke, usbekke ja teisi.

Nad teevad ilma kaubanduses, toitlustuses ja mitmel pool mujalgi, kahjuks ka kõikvõimalikes ebaseaduslikes ärides, mis tugevdab vastumeelsust kõigi lõuamaalase välimusega inimeste suhtes.

Nagu mitmel pool mujal maailmas, nii ka Venemaal kantakse tühise protsendi kurjategijate maine sageli üle tervele rahvusele ja siis on vaen kärme tekkima.

Enamik immigrante on nii-öelda majanduspõgenikud, kes on läinud Venemaale raha teenima, sageli illegaalselt, sest kodumaises ettevõtluses on võimalused kasinad. Nende koju saadetud raha turgutab oluliselt sealset majandust.

Palju võõraid on ka põgenenud sõja eest, näiteks tšetšeenid, kel on moskvalaste kõrval elada kergem kui terroris vaevleval kodumaal, aga ka afgaanid, tadžikid või kunagi Fergana orgu küüditatud meshetitürklased, kelle usbekid möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel sealt minema peksid. Et grusiinid neid koju ei lubanud, jäi 70 000pealine rahvakild pidama Moskva oblastisse ja on seal seniajani.

Suur on ka Venemaa hiinlaste kogukond, kes on hakanud Siberis ja Kaug-Idas massiliselt kanda kinnitama.

Viha immigrantide vastu tiivustab seegi, et nende arvu suurenedes väheneb nende huvi vene keele õppimise vastu. See on tuttav meilegi: kui omakeelses keskkonnas saab emakeelega hakkama, miks siis riigikeelt tudeerida? Paraku loovad immigrandid võõrsil pigem oma uue kodumaa, mitte ei anna aru, et nad on võõral maal, kus tuleb austada kohalikke seadusi ja kombeid.

Kremli võimud on rahvusviha pigem soodustanud kui takistanud, seda enam et nii on võimalik rahva tähelepanu majandus- ja poliitilistelt probleemidelt kõrvale juhtida.

Valitsuse käed on marurahvuslaste toetamisel ikkagi seotud. Kui kõlab loosung «Venemaa venelastele!», tekib paratamatult küsimus, mis saab Tatarstanist, Dagestanist, Tšetšeeniast ja Tõvast. Need vabariigid on Venemaa osa, elanikud Venemaa kodanikud ja venelased pole seal põliselanikud.

Kui asuda eelnimetatud loosungit ellu viima, tuleks esmalt anda mitte-Vene aladele iseseisvus või siis need rahvad oma kodumaalt minema kihutada. Kremlile aga ei meeldi kumbki variant.

Midagi tuleb siiski lähiaastatel ette võtta, sest Venemaa rahvaarv kahaneb ja väiksemaks jääb ka venelaste osatähtsus rahvastikus. Venemaa tulevik on tugevnev moslemiühiskond.

Veel paarkümmend aastat tagasi deklareerisid meie intermeelsed ja ametlik Kreml, kui suured internatsionalistid ja rahvaste sõpruse pooldajad nad on.

Praegune Venemaa elab tugevnevas rahvustevahelises vaenus, marurahvusluse kasvus ja sageli lausa avalikus fašismis, mis väljendub sisserändajate jõhkras peksmises ja tapmises.

Kremlis pole praegu paraku jõudu, mis suudaks need pinged maha võtta ja ühiskonda sallivuse poole viia. Nii et Venemaalt võib edaspidigi oodata ärevaid uudiseid rahvustevahelistest konfliktidest.