Erki Uus: mul on hea meel, et ma näitlejaks ei saanud

Erki Uusile pakub rõõmu nii laste kui täiskasvanute õpetamine. Ekstreemsed ülesanded pole tema sõnul eesmärk omaette, tähtis on meeskond ühtsena toimima panna.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Saaremaalt pärit Erki Uus (25) unistas gümnaasiumi lõpetamise järel näitlejakutsest, kuid pärast äpardunud katseid teatrikooli pääseda õppis ta Viljandis hoopis õpetajaks-koolitajaks.


Kui Erki Uus Tallinna lavakunstikooli ukse taha jäi, otsustas ta aasta pärast Viljandis uuesti proovida.



«Pidasin ennast suurepäraseks näitlejaks,» tunnistab ta. «Mõtlesin, et töötan vahepeal ja kogun raha, et õppimise ajal iseseisvam olla.»



Esimene roll oli kandev


Nii läks Erki Uus Saku õlletehasesse transporditööliseks ehk oma sõnul täitma kandvat rolli.



«See amet ei passinud mulle sugugi ja raha ei suutnud ma ka koguda. Palk lihtsalt sulas peos. 31. augustil küsisin emalt Tallinnast Viljandisse sõiduks bussiraha,» räägib ta.



Viljandiski tuli noormehel mõru pill alla neelata, sest kultuuriakadeemiasse teda ei tahetud. «Öeldi, et olen tore poiss, aga väga kehv näitleja.»



Et seda oli nentinud kaks eri komisjoni, loobus Erki Uus püünele pürgimast ning hakkas õppima hoopis huvijuhi erialal, spetsialiseerudes seikluskoolitusele.



«Kohe, kui ma Viljandi kooli tulin, mõtlesin, et see on paik, kus tahan õppida. See kool on väike, hubane ja sõbralik. Hästi paljud on sama kogenud,» kõneleb ta.



Tagantjärele on Erki Uusil väga hea meel, et ta näitlejaks ei saanud. «Praegune kutse sobib mulle suurepäraselt ja ma naudin seda,» ütleb ta. «Õpetan lastele kitarri ja teen nii noortele kui täiskasvanutele meeskonnatöö koolitusi. Nagu hunt Kriimsilmal, on minulgi üheksa ametit ning kümnes on nälg.»



Kitarri õpetab noormees nii Puiatu erikoolis kui Saarepeedi noortekeskuses.


Erikoolis hätta ei jää



Puiatusse jõudis Erki Uus kolm aastat tagasi.



«Kuigi palk, mida pakuti, oli pigem sümboolne, mõtlesin, et see kool on huvitav koht, ja otsustasin proovida,» lausub ta.



Õpetamisega polnud Erki Uus varem kokku puutunud. «Hakkasin vaikselt proovima ja jalgratast leiutama ning märkasin, et õpetamine meeldib mulle.»



Mõne aja pärast siginesid Erki Uusile ka eraõpilased ja varsti õpetas ta kitarri ka Saarepeedil.



Tema arvates pole Puiatu poisse sugugi raskem juhendada kui tavalapsi, küll aga on neid keerulisem motiveerida.



«Kui nad on motiveeritud, siis hoia ainult kahte kätt kokku ja vaata — areng on väga kiire. Kui keegi neist on aga otsustanud, et ta ei taha, siis selleks korraks on ka kõik, siis on võimatu õpetada. Nad on igal korral absoluutselt erinevad. Sellega peab arvestama ja tunni selle järgi korraldama.»



Erki Uus ütleb sedagi, et Puiatus kehtivad enamasti samad reeglid mis tavaliste laste puhul. «Tähtis on ruttu ja konkreetselt ennast kehtestada. Kui õige hetke maha magad, on väga raske.»



Eripedagoogikat Erki Uus kultuuriakadeemias ei õppinud, kuid projektipõhiselt andis talle seal seikluskasvatust Soomes elav iirlane Dominic Clark.



«Tema on mitu aastakümmet kriminaalsete noortega tegelnud ja temalt olen õppinud kõik, mida ma eripedagoogika vallas oskan,» tõdeb noormees. «Dominic suutis meid alati üllatada. Pärast iga ülesande täitmist järgnes analüüs, millest õppisime tohutult. Just vigadest õpib kõige tõhusamalt.»



Paneb meeskonnad toimima


Meeskonnakoolitusi on Erki Uus korraldanud aasta jagu.



«Mind ei rahuldanud see, mida olin mitmesugustel koolitustel kogenud. Uskusin, et mina suudan neid teha paremini, põnevamalt ja elulisemalt,» räägib ta.



Oma nippe noormees eriti paljastada ei taha ning nendib vaid, et kõige muu hulka on kuulunud Viljandi lossimägedes rippsillalt köitega laskumine ja ülesronimine, samuti köitega oru või jõe ületamine.



«Ekstreemsed ülesanded pole eesmärk omaette. Tähtis on panna meeskond ühtsena toimima,» rõhutab ta.



Algul tegeles Erki Uus üksnes õpilastega, siis aga hakkas tulema ka teisi pakkumisi.



«Minu juures on käinud mitmesugused firmad, isegi sõdureid olen õpetanud,» märgib ta ning lisab, et alati on tarvis vähemalt kahte juhendajat: üks juhendab ja teine turvab.



«Tavaliselt teeme koolitusi koos kursusevend Priit Oksaga. Vahel, suuremate gruppide puhul, kui vajan tervet meeskonda, kasutan aga ka oma teisi kursusekaaslasi, kes koos minuga seikluskoolituse läbi tegid. Tean, mida nad oskavad, ning usaldan neid. Olen valmis neist kõigiga lahingusse minema,» kõneleb Erki Uus.



Humoorikast ettevõtmisest sai alguse tõsine bänd


Koolikaaslastega on Erki Uus ka muud põnevat ette võtnud, näiteks bändi teinud.



«Kõik hakkas pihta sellest, kui ühel esmaspäeva õhtul kambaga Õela Õe pubis pulli tegime. Haarasime halud ja imiteerisime bändi. Kui tagasi lauda istusime, teatas Priit, et mis me niisama vehime, tuleme reedel tagasi ja esineme päriselt,» meenutab ta.



Ansamblile pandi nimeks Poni-Emm ja lubatud päeval saigi kontsert teoks. «Mängisime küll halvasti, aga meeleolu oli hea. Esinemise eest saime kõik prae ja kaks õlut.»



Sellest peale hakati neid kõikjale esinema kutsuma ja ühtäkki tõdesid nad, et tulebki hakata tõsiselt bändi tegema. Mõne aja pärast võtsid nad ansamblisse muusikuid juurde ja repertuaaris oli lugusid folgist rokini.



«Pojektist, mis oli mõeldud vaid rahva ehmatamiseks, kujunes püsiv kooslus nimega Nikns Suns,» lausub Erki Uus.



Kuigi see ansambel tegutseb seniajani ja teeb Erki Uusi sõnul maailma parimat muusikat, tema ise selles enam ei mängi. Bändi teeb ta siiski edasi teises ansamblis, mille nimi on Folksell.



Tulevikust rääkides ütleb Erki Uus, et kõik tema praegused tegemised on Viljandiga seotud, aga kui kusagil mujal tekivad paremad enese teostamise võimalused, võib ta siit ka lahkuda. «See on hea koht ja meeldib mulle, aga päris Viljandi patrioot ma ei ole.»

Tagasi üles