Gunnar Jaadla mõõdab maailma ja laseb mustikatel ennast kasvatada

Gunnar Jaadla on käinud maailma mõõtmas nii idas kui läänes, vee all ja vee peal. Foto: Elmo Riig / Sakala

Põline Viljandi mees Gunnar Jaadla on elu jooksul mõõtnud maad ja kündnud vett õige mitmel pool maailmas ning rohked mälestused kõigest sellest on fotograafilise täpsusega tema mällu talletunud.

Näib, et samamoodi kui Da­niel Kehlmanni suurepärase raamatu «Maailma mõõtmine» peategelased, ei jäta ka Gunnar Jaadla kasutamata ühtegi võimalust uurida ja jäädvustada end ümbritsevat maailma ning seada nõnda hangitud teadmised iselaadi tasakaalu.

Jaadla mäletab täpselt nii seda, et 1973. aastal tuli seakombinaadi kuuekorruselist nuumakorpust maha märkides mõnesentimeetrise täpsusega mõõtes maasse rammida 1162 raudbetoonvaia, mille pikkus oli 5—14,5 meetrit, kui seda, et tema lapselapse pikkus ja kaal on täpipealt samad mis ralliäss Michael Schumacheril.

Gunnar Jaadla Paalalinna kodu ei ole keeruline leida. Vähe leidub seal kandis maju, mille õuel laiutab kaks paati. Üks pikutab presentkatte all autokärul ja ootab järjekordset teekonda, teine on nõjatunud seljaga vastu garaažiust ning seetõttu jääb pilk kohe pidama selle põhjas oleval pisikesel illuminaatoril.

«See paat on ehitatud kolme õhukastiga,» jutustab õue tulnud peremees. «Algul oli neid kaks, aga pärast seda kui Estonia põhja läks, tegin kolmanda juurde.»

Kolme õhukasti ja kolme kiiluga veesõiduk mahub kenasti auto katuseraamile. Kord käis Jaadla alust merel katsetamas. Lained juhtusid olema kahe ja poole meetrised ning kandsid paadi kohe avamerele. Jaadla kandis ettenägelikult allveemaski, allveeülikonda ning lesti, et saaks õnnetuse korral kaldale ujuda.

«Pärituules jõudsin sõuda laineharjal viisteist minutit, siis läks toss välja,» meenutab kavala pilgu ning konkreetse olemisega mees.

Paate on Jaadla elus olnud õige mitu ning neli-viis on ta ise valmis ehitanud. Üks oli õige tilluke, käis rihmadega selga. Selle vahetas ta omal ajal maja aknaklaaside vastu.

Aknaid on majal palju. Jaadla üksikasjalike näpunäidete järgi projekteeris hoone arhitektist töökaaslane Valdur Malmre, kes kirus hiljem, et seda projekti ei õnnestu küll enam kellelegi teisele maha müüa. Jaadla pere on seal elanud juba kolmkümmend aastat.

Küsin nalja pärast, kas majasse on projekteeritud ka paadiehituskuur, ning saan oma üllatuseks jaatava vastuse. «Ehitasin paate garaažis, aga naised on selle okupeerinud,» jutustab peremees ning teeb mureliku näo.

«Tead, mida nad nüüd seal teevad? Kuivatavad pesu!»

Teeme tiiru aias. Uudistan, kuidas naabrid ka on. «Näe, seal elab üks habemega mees,» osutab Jaadla käega. «Aga ma ei saa temaga kalal käia. Mina püüan kala ikka vee all, aga habemega pole võimalik vee alla minna: maski vahelt tuleb vett sisse.»

Vesi, paadid ja mõõtmine on niisiis Gunnar Jaadla elust lahutamatud. Õieti trehvasingi temaga siis, kui selgus, et Viljandis elab mees, kes on käinud kolm suve järjest Karjalas Äänisjärve rannikul mõõtmas haruldasi iidvanu kaljujooniseid, mida on sealkandis 1600. Terve maailm teab neid, aga oma silmaga on näinud vähesed.

Salapäraste kujundite ja märkide hulgas korduvad abstraktsete sümbolite kõrval veelinnu, paadi, loomade, inimeste ja loominimeste kujutised. Äänisjärve kaljujooniste loojaks peetakse nelja-viie tuhande aasta eest seal elanud läänemeresoomlasi või nende eelkäijaid.

«Äänisjärvel oli mul kaasas oma paat. Päevas sõitsin sellega mõnikord maha sada kakskümmend kilomeetrit,» meenutab mees üheksakümnendate aastate esimest poolt, mil ta käis koos Tartu teadlastega selles maailmakuulsas paigas.

Täpsemalt öeldes oli tema ülesanne teha topograafilisi töid — koostada plaane, nivelleerida ja lokaliseerida jooniseid. «Kaks korda nädalas käisin lähedal asuvas külas leiba ostmas. Sellega oli nii, et kui ostsid kümme vana, said kümme pehmet ka.»

Elu oli seal kandis mõnevõrra keeruline: miilits kimbutas ja bensiinijaamades Eesti numbritega autodele kütust ei müüdud.

«Öeldi: telekas räägiti teie kohta pahasti, te pole head inimesed ja meie teile bensiini ei müü,» vangutab Jaadla pead. «Ja ei müünudki! Maksime siis mõnele kohalikule, kes tõi meile salaja kanistriga.»

Äänisjärvel kasutas Gunnar Jaadla juhust ja mõõtis ära sellegi, et veekogu paikneb 33 meetrit merepinnast kõrgemal.

Seda kanti oli õnnistatud murakatega. Jaadla valis välja ühe mätta ja luges seal leiduvad mammud üle. Selgus, et kahe käe ulatuses oli üle saja marja.

Mõistagi proovis ta ka sukelduda ning leidis seejuures kirve, mis oli kõigi eelduste järgi kunagi kuulunud nõiale. Ekspeditsioonidel kogutu sai koha Väino Poikalaineni ja Enn Ernitsa uhkes ja põnevas raamatus «Muinastaide harrastamisest tähetorni kupli all».

Gunnar Jaadla on enda arvutuste järgi ujunud 1500 kilomeetrit ning püüdnud igal kilomeetril ühe kala. Üks isend on kaalunud keskmiselt kilo. «Nii et olen koju tassinud poolteist tonni kala,» naerab Jaadla.

Kõige suurem havi kaalus 11,5 kilo. Selle püüdis Gunnar Põltsamaa jõest abikaasa Irinale. Täpsemalt öeldes laskis ta purikale harpuuni sisse, aga vana nöör ei pidanud vastu, vaid rebenes. Tuli oodata, kuni vesi selgeks läheb. Siis vinnas kalamees seljas turritava harpuuniga havi sülle ja viskas kaldale. Kodused sõid ja kiitsid.

«Mehed jäävad surmani poisikesteks,» muheleb Jaadla. «Minu hobi on marjad. Mul on 50 hektarit turbasood ning sellel 1,3 hektarit metsikut Kanada mustikat. Jõhvikat on ka tuhat ruutu.»

Tartumaal Rannu vallas kasvavad mustikad pole päris tavalised. Need saadeti omal ajal Gunnari ehitusinsenerist vennale Toomasele ümbrikus Kanadast. Et toona tuustis nõukogude toll kõik vabast maailmast tulnud saadetised läbi, olid mustikaseemned jälgede segamiseks pakis liivaga segamini.

Salaja maale tulnud seemned külvati esiotsa Tallinna botaanikaaeda. Kasvama läks 47 taime, mis panidki aluse nii Gunnari kui venna põldudele. Kanadalased käisid kord mustikaid vaatamas ega jõudnud ära imestada, kui suured need on. Küllap neile lihtsalt meeldib siin, arvab Jaadla.

Marju on mõnel põõsal tervelt kolm liitrit ning need kasvavad ligi neljakümnestes kobarates. Sellel mustikal on eri maitsed ja igal põõsal on otsas eri värvi marjad. Kergemat masti öökülm ei tee neile midagi. Gunnar Jaadla armastab vahel öelda, et mitte tema ei kasvata mustikaid, vaid mustikad teda.

Vend pani hiljuti mulda moosi tegemisest üle jäänud seemned. Kõigi üllatuseks said marjad rohelist värvi.

Gunnar Jaadla töötas pensionile jäämiseni EKE Projektis. Maailma mõõtmise kihk ei ole tal kuhugi kadunud.

«Ma lugesin äsja raamatut «Maailma mõõtmine» — väga hea oli,» on ta rahul. «Vanal ajal oli maamõõtjaid palju, Viljandiski tervelt kuus. Igaüks vaatas endale abilise ka.»

Omal ajal mõõtis Jaadla muide üle ka Viljandi lossimäed. Välja tuli mõõta ka seakombinaadialune maa.

Selgub, et hoone põhiline osa, 75 x 75 meetri suurune nuumakorpus on ehitatud vaiadele. Täpsemalt öeldes on neid selle all 1162. Esmalt sisse taotud vaiad hakkasid pisitasa ära vajuma, sest töö oli lohakalt tehtud.

Asja klaarima toodud Jaadla tegi arvutuslükati abil kindlaks, et pidama jääksid üksnes vähesed, sestap tuli neid juurde lüüa — mõnele läks toeks veel tervelt kuus vaia. Püsima ta jäi ja peab seniajani.

«Ma oskan muide ka traadiga veesooni mõõta,» mainib Jaadla ning rehmab käega. «Viljandi plaanid on nii segased, et vahel on tulnud traatidega otsida. Linnast on praegu geoplaanil ainult kümnendik, kõik muu on vananenud.»

Nii ongi Jaadla käinud, vasktraadid peos, vanu solgitrasse ja kaeve otsimas ning leidnud ka.

Ühest hobist jõuame veel kõnelda: nimelt kogub Gunnar Jaadla vanu maakaarte.

«Viljandi maakonnast on olemas vanu kaarte kuus kihti,» räägib ta. Nõukogude armee topograafid käisid eesti taludes ja märkisid üles strateegilised parameetrid, näiteks kaevu. «Mõõtjad oskasid ainult vene keelt, aga kohalikud seda ei mõistnud, sestap ongi saanud mitme talu nimeks Eisaaaru.»

Peagi saabub talv ning on aeg koguda infot järgmiste reiside kohta. Nii hakkab peremees oma suures soojas majas ootama järgmist kevadet. See on tema elus juba seitsmekümne esimene.