Meie vabadusel ei ole üht ja ainust maaletoojat

Toomas Hendrik Ilves. Foto: Elmo Riig / Sakala

Selle kõne pidas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves vabariigi 20. aastapäeva vastuvõtul 19. augustil Kadrioru roosiaias.

TERE TULEMAST taas kord Kadriorgu, mu kallid kaasteelised.

Ma tahan täna, meie iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva eelõhtul küsida: kas me oleme valmis? Mitte päris selles mõttes, kas aeg on tänaseks pidujutuks küps. Ma küsin pigem: kas me eestlastena, riigina, ühiskonnana, kogukondadena, ettevõtetena, inimestena oleme küpseks saanud?

Enesekriitilisus, valmisolek ja soodumus ausalt hinnata oma käitumist ja tegevust on küpsuse tunnused. Selle põhjal võiks kuulutada, et meie, eestlased, oleme eriti küpsed. Isegi üleküpsed, võiksid mõned arvata.

Ometi võime täna, meie ühise riigi iseseisvuse taastamise 20. aastapäeval loomuomase enesekriitilisuse juures siiski ka uhked olla, sest oleme hästi hakkama saanud. Mitu korda paremini hakkama saanud, kui väljastpoolt vaatlejad ennustasid. Aga loomulikult mitte nii hästi, nagu loodeti põlvkond tagasi: et iseseisvus iseenesest teeb meist suurriigi ja oma raha veeretab igasse hoovi Mercedese. /.../

KUHU ME oleme siis jõudnud? Täna olen viiendat korda kutsunud siia Kadriorgu Eesti vabanemisele tõuke andnud loomeinimesi ja teisi, kelle panus iseseisvuse taastamisse väärib tunnustamist. Või nagu näitleja Peeter Oja eile väga täpselt hindas: olen kutsunud siia neid, kellele Aeg osutas erakordset au osaleda vahetult Eesti vabanemises.

Selle päeva tähistamist alustades lootsin luua tervendava traditsiooni. 20. augusti tunnistamine või mittetunnustamine kandis endas veel viis aastat tagasi tarbetut lõhet, kunstlikult tekitatud ja nooremates inimestes täiesti arusaamatut pinget.

Eriti seetõttu, et Eesti Vabariigi loomine 93 aastat tagasi, mil rohi oli rohelisem ja inimesed kõik üle keskmise targad ja pikad, on ammugi muutunud kuldseks minevikuks, mille idealiseeritud häädusega ei suuda tänapäeva tegelikkus kunagi võistelda.

Ent meie vabaks saamise protsess, mille tõukasid käima nii endised süümevangid kui ka eesti rahva süümeinimesed, loojad, ei jää kuidagi vähem tähtsaks ega õilsaks. Kodanike julgus ebaõiglusele vastu hakata lõi aluse julgusele nõuda vabadust.

Ma ei väsi kordamast: meie vabadusel ei ole isa ega üht ja ainust maaletoojat. Me kõik oleme selle vabaduse loojad — kes 20. augustil 1991, kes varem, kes hiljem. Vabadus võinuks olla ka üürike või näiline, nagu näeme paljudes riikides, mis on ometi iseseisvatena esindatud ÜROs.

Hinnakem seda koos tõsiasjaga, et vaid kolm Nõukogude Liidust vabanenud rahvast on suutnud üles ehitada täiesti vaba ja demokraatliku riigi. Ma usun, et mitte juhuslikult ei valinud need kolm parlamentaar­set riigikorda, selle asemel et panustada geniaalsele juhile, päästjale, kõigeteadjale. Me kõik oskame oma peaga mõelda ja otsustada. /.../

Kirjutasin hiljaaegu eessõna peagi ilmuvale uuele inimarengu aruandele. Erinevalt varasematest raportitest võrdleb see kõigi kolme Balti riigi viimase kahekümne aasta arengut ja vaeb ka laiemalt, kus me asume, võrreldes oma Läänemere ja Euroopa naabritega. Neile, kellele on ülioluline Eesti ja eestlaste seis kõikvõimalikes edetabelites — eluiga, haridus, majandus, korruptsioon ja nii edasi —, pakub see kinnitust, et meil on tõesti päris hästi läinud.

Ent seis edetabelites ei defineeri meid. Mitte see ei veena lahkunud kaaskodanikke naasma ega lahkumist kaaluvaid siia jääma. Mitte see ei too meile mujalt Euroopast andekaid inimesi, keda vajame, et edeneda innovatsioonis või üleneda haridussüsteemis.

Olgu tegemist demokraatia või õigusriigiga, me oleme siin suutnud luua midagi üpris kadestusväärset ja mis ehk veelgi olulisem, ehtsat. Kas või oma kurva saatuse tõttu on rahvas ja poliitikud adunud elementaarseid tõdesid, mis teistel on vist meelest läinud: et pole võimalik kulutada rohkem, kui teenid, ja lõputuna näivale laenamisele tuleb siiski lõpp; et sotsiaalne heaolu, mis toetub laenudega ostetud häältele ja poliitikale, ei saa kesta igavesti; et oma maal peremees olemine kätkeb otsuste tegemise õiguse kõrval ka kohustust vastutada.

EESTI ISESEISVUSE taastamine, mis algas kodanike südamevalust ja südametunnistusest ning kasvas kodanike liikumiseks, on kestnud ja olnud tugev just tänu sellele, et seda ei algatanud keegi teine, vaid see on eesti rahva enda oma. See meelsus on kahekümne aasta jooksul teisenenud ja küpsenud ning väljendub nüüd vabakondliku tegevuse hoos ja sisus.

See väljendub ka üleeuroopalistes uuringutes, millest vastupidi jutlustet võõrandumisele loeme, et rahva usaldus oma riigi vastu on kõvasti suurem Euroopa Liidu keskmisest.

Muidugi võiks see näitaja olla ka Euroopa parim, ent selle sihini ei vii meid metalahendused: kas parlamendis võiks olla nelja asemel kuus erakonda, kas riigikogu võiks olla poole väiksem või suurem ning kas president valitakse otse või mitte. Need ei ole lahendused. Neil artiklist saatesse ja saatest artiklisse korduvatel etlemissõnadel on üsna vähe pistmist demokraatia toimimise ja selle toime parandamisega.

Kasutan täna võimalust veel kord maitsevääratustega meelde jääda, võttes kasutusele spordimetafoori: nüüd, mil tõkkejooks on läbi ja riigi püsimise põhieesmärgid saavutatud, tuleb meil hakata tugevdama oma riigi vundamenti, tema toimimist.

Ei, see ei tähenda kõva kätt või paksemat riiki. See tähendab tegusamat riiki. Et seadused oleksid paremini läbi mõeldud, arusaadavamad ja ka parandatavad, kui selgub, et nad ei tööta ettenähtud viisil.

Et kodanikul oleksid kõikjal ühed võimalused ja sarnane juurdepääs neile riigi teenustele, mille eest me ju maksumaksjatena kõikjal Eestis ühepalju maksame. Et korruptsioon oleks meie omavalitsustes sama madal kui riigi tasandil. Et kohtumenetlused ei veniks aastaid ja aastaid.

Selleks kõigeks ei ole vaja makse suurendada. See kõik ei maksa palju. Pigem ehk koguni säästab raha ja eriti inimesi. Küll aga suurendab see oluliselt usaldust ühiselt ehitatud riigi vastu. Meie riigi alusmõte ja seletus, miks taastati iseseisvus nii üksmeelselt, on see, et riik on kodanike jaoks, mitte vastupidi.

ENT VÄHEM oluline pole meie endi suhtumine teistesse. Ja siin ei saa riik enam suurt midagi teha, ega saa seda riigilt ka nõuda. Eeskätt on see vaimse elukeskkonna parandamine. Et siin oleks rohkem sallivust ning vähem kõigil tuju äraviivat kurjust ja tigedust. Et oleks vähem «mossis näoga Eestit». Et meie kõigi ühises Eestis koheldaks paremini teistsuguseid inimesi — inimesi, kes näevad teistmoodi välja, kõnelevad aktsendiga, arvavad asjadest teisiti. Et me ei häbeneks oma õnne välja näidata.

Siis võime ehk ühel päeval tõesti ebaeestilikult endaga rahul olla, möönda, et midagi on ka hästi tehtud, et pole siin viriseda midagi. Olgu see päev täna ja homme, teeme proovi! Ma tänan ja soovin, et hea tuju kestaks kogu eelseisval nädalavahetusel. Elagu Eesti!