Jaak Allik: kaaluda tuleks parlamendi liikmetele ajapiirangu kehtestamist

Neljandat korda riigikogus olev Jaak Allik leiab, et parlamendi liikmetele võiks kehtestada ajapiiranguks kaks perioodi, nagu on presidendil. Foto: Elmo Riig / Sakala

Neljandat korda rahvasaadikuna leiba teeniva Jaak Alliku meelest ei tohiks inimese esimene töökoht olla riigikogu ning parlamendi liikmetele võiks seada ajapiiranguks kaks perioodi.

Poliitik, kes pole kordagi olnud riigikogus kahte ametiaega järjest, leiab, et Toompeast vahepeal eemal viibimine on talle kasuks tulnud ning rahvasaadikute ajapiir võiks sarnaneda presidendile seatuga. Noorpoliitikutest annaks Allik võimaluse neile, kes on oma maailmavaateni jõudnud ise, erialase töö abil.

Teatrimehena leiab ta, et Ugala ja kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna ühise juhtimise plaan pole olusid arvestades jätkusuutlik.

Jaak Allik, olete pärast ühe ametiaja kestnud pausi taas riigikogu liige. Mis on parlamendis vahepeal muutunud? Milline muutus teid enim üllatas?

Tundub, et parlamendis on veelgi vähenenud soov üksteise seisukohti kuulata ja nende ühisosa leida. Masendavad olid kevadperioodi kõige tähtsamad maksuteemalised arutelud: väga kitsa ringi koalitsiooniläbirääkimistel osalenud olid otsused juba langetanud. Parlamenti oli tarvis ainult nende vormistamiseks.

Maamaksuseadus esitati riigikogule isegi rahandusminister Jürgen Ligi arvates kõlbmatul kujul, mistõttu selle tekst oli teiseks lugemiseks täielikult muutunud, ja selle läbisurumisega oli nii kiire, et opositsioonilt võeti teoreetilinegi võimalus parandusettepanekuid teha.

Otsus üksikisiku tulumaksu nelja aasta pärast üks protsent vähendada on naeruväärne: keegi ei tea, milline on siis maailma ja Eesti rahanduslik seis. Sellise teerullina toimimise pärast oli piinlik isegi osal koalitsiooni liikmetel ning minu meelest sai see üheks ajendiks, miks Isamaa ja Res Publica Liidus puhkes «kampsunite mäss».

Kas rahvaesindajad on viimastes koosseisudes piisaval määral vahetunud, et tagada riigivõimu jätkusuutlikkus?

Arvan, et Eestis tuleks kehtestada parlamendi liikmetele ajapiiranguks kaks perioodi ehk kaheksa aastat, nagu on presidendil.

Olen riigikogus neljandat korda, alati üheperioodilise vaheaja järel, ning arvan, et ühiskonna protsesside ja rahva meeleolu mõistmiseks on need pausid ja muude asjadega tegelemine mulle kasuks tulnud.

Milliste isikuomaduste ja oskustega noorpoliitikud peaksid saama võimaluse?

Kindlasti ise erialase töö abil oma maailmavaateni jõudnud sallivad noored. Meie valimissüsteemi tõttu on neil paraku raske leida poliitikas oma võimalust. Ma ei arva muide, et riigikogu liikme amet peaks inimesel olema esimene ja ministriamet teine.

Sotsiaaldemokraadid on viimaste uuringute järgi tõusnud Eestis populaarsuse poolest teiseks erakonnaks. Missuguseid arengusuundi see meie ühiskonnas endaga kaasa võiks tuua?

Üha suurem arv inimesi mõistab, et äriedule keskendunud ning raamatupidajate juhitud Eestilt tuleb üle minna inimest tähtsustavale, oma kodumaad ja rahvast armastavate visionääride juhitud ühiskonnale. Sotsiaaldemokraatlik maailmavaade on meie maal praegu toimuvale ainus tõsiselt võetav alternatiiv.

Kuidas võib riiklikus poliitikas asetleidev mõjutada lähitulevikus Viljandi eluolu?

Hiljuti avaldas «Sakala» Viljandit juhtiva koalitsiooni võimuleppe täitmise ülevaate. Sellest ilmnes, et Reformierakond, IRL ja Keskerakond on linnas toimuvaga täiesti rahul. Huvitav, kas seda on ka linnarahvas? Viljandi on muide ainus maakonnalinn, kus pole ei kultuurimaja, kino, toimivat noortekeskust ega ka veekeskust.

Mida arvate plaanist hakata Ugalat ja kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonda ühiselt juhtima? Kas jagate kultuuriministri hinnangut, et see suurendaks teatri potentsiaali?

Mul on kahju, et kultuuriminister on lasknud ennast eksitada mõne Ugala ja kultuuriakadeemia juhi omakasupüüdlikest luuludest. Kardan, et lootus rekonstrueerida Ugala haridusministeeriumi ja Tartu ülikooli rahaga pole jätkusuutlik.

Arvestades näitlejate üle­produktsiooni, abiturientide arvu peatset kahekordset vähenemist ning minister Jaak Aaviksoo kavandatud kõrgharidusreformi põhimõtteid, kerkib paratamatult küsimus, kas on mõttekas õpetada draamanäitlejaid kahes kõrgkoolis.

Väikese rahva puhul õigustavad loomeerialade dubleeritud õpet vaid eri koolkonnad ja soov anda suurele meistrile, näiteks Kalju Komissarovile võimalus pidada oma kooli.

Praegu pole Tallinna ja Viljandi näitlejaõppes võimalik tuvastada erinevaid koolkondi. Muude teatrierialade ning näitlejameisterlikkuse ja lavakõne õpetamiseks on Tallinnas juba praegu mitmekesisem tehniline baas ning suurem valik õppejõude, kui Viljandis kunagi olla võiks.

Külastajate arvu poolest on Ugala jõudnud lausa ajaloolisse madalseisu ning jääb veerandi võrra maha isegi Rakvere teatrist. Anzori Barkalaja kirjutas Facebookis, et Ugala ligi 9000 ruutmeetrit kasutut pinda tuleb muuta kasutatavaks.

Juhin lugupeetud direktori tähelepanu sellele, et keegi pole igavene ning mõne teise direktoriga või Komissarovist erineva teatriõppejõuga võib ka kultuuriakadeemia või tema teatriõpe kiiresti kasutuks muutuda ning siis oleks Ugalat päästa juba hulga raskem.

Vastutagu iga asutus ja süsteem ikka ise enda eest ning ligimese (ajutise) nõrkuse korral on tema koda endale himustada kurjast. Pole mingit põhjust loota, et professionaalsete näitlejate arvu vähendades ja üliõpilaslavastuste hulka suurendades on võimalik publikuhuvi kasvatada.

Ugala on alati olnud avatud kultuuriakadeemia teatrisuuna töödele, aga paraku ei mäleta ma, millal akadeemia üliõpilastöö või diplomilavastus Viljandis viimati vähegi rohkem rahvast saali tõi. Väita, nagu ei suudaks 90aastase traditsiooniga Ugala üliõpilaste abita Rakvere või Pärnu teatriga ühel tasemel või neist kõrgemal püsida, on üksnes oma saamatuse varjamine.

Ugala ja kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna ühendamise idee meenutab mulle juttu jalutust, kes hakkas pimedat juhtima. Selle asemel on vaja leida siia tugeva lavastajaväega teatrijuht. See annaks pisutki lootust, et Viljandis võiks teatriõpe säilida. Huvitava ja isikupärase teatri juurde on võimalik teatrikool luua, nõrga teatri ja kooli ühendamine seevastu kompromiteerib kooli ja laostab lõplikult teatri.

Kultuuriakadeemial tuleks keskendada oma ressursid, õpetamaks neid erialasid, milles ta pole Tallinna kõrval paratamatult teisejärguline, vaid Eestis ainulaadne.

Presidendi valimisteni on jäänud vähem kui kuu. Millised sellega seonduvad aspektid pole teie meelest seni vääritud tähelepanu saanud?

Presidendi valimised on juba praegu üle kajastatud. Eesti on parlamentaarne riik, kus kogu sisuline ja rahanduslik võim on peaministri käes.

President on demokraatlikku riigikorda kaitsev esindus­isik ja pean väga heaks, et Toomas Hendrik Ilvesel on võimalus seda ametit veel viis aastat pidada.