Eesti riik on suurem sellest, millest lipu loojad unistasid

Toomas Hendrik Ilves Foto: Toomas Huik / Postimees

(Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne 4. juunil lipuväljaku avamisel Kõpu vallas)

IGAL RIIGIL ja rahval on tähtpäevi, sümboleid ja väärtusi, mida selles riigis ja selle rahva hulgas peetakse pühaks. Need ühendavad ja annavad jõudu. Nende pühadus on lahutamatu tükk meie ühisest minapildist. Sellest pildist, mida jagavad meie rahvuskaaslased vanusest ja elukohast sõltumata kogu maailmas.

Eesti rahvas sai sinimustvalge värvikolmiku all kokku ammu enne meie riigi sündi. Need värvid ühinesid lipuks siis, kui maarahvas leidis eneses julguse pidada end rahvuseks, eestlasteks. Ja kui tuli julgus seda ka täiel häälel välja öelda.

See oli ärkamise aeg ning äratajad olid meie rahva toonased parimad pojad ja tütred. Meie esimesed haritlased, kes oma isade keelt ja meelt ei häbenenud, vaid hakkasid nõudma meie keele ja kultuuri kohtlemist võrdsel tasemel suuremate, sajandite vältel siin domineerinud keelte ja kultuuridega.

Kõpu valla poeg Villem Reiman oli üks neist äratajatest, ja üks silmapaistvamaid nende hulgas.

Kahjuks ei andnud jumal Reimannile piisavalt elupäevi Eesti Vabariigi nägemiseks. Aga Villem Reimani ja teiste temataoliste aateliste, missioonitundega meeste ja naisteta poleks Eesti riik kardetavasti kunagi sündinud.

Meenutagu Kõpu lipuväljak nii meile kui tulevastele põlvedele lihtsat tõde: miski pole võimatu, tuleb vaid tahta ja oma sihi nimel vaeva näha.

Ka oma riik pole võimatu. Seda oleme viimasel sajandil tõestanud juba kahel korral. Meie riik on kahtlemata teistsugune, kui lipu loojad ja pühitsejad toona enesele ette kujutasid. Aga Eesti pole kindlasti halvem sellest, mida nad ehk kartsid. Eesti on suurem sellest, millest nad ehk unistasid. Seepärast võime nüüd oma lipu loojatele ja oma riigi rajajatele ausa pilguga otsa vaadata.