Aeg aeglustub kitarri saatel

Margus Mikomägi Foto: Toomas Huik / Postimees

Tõnu Tepandi, Priit Pedajas ja Margus Mikomägi tulevad homme õhtul pärimusmuusika aidas lavale, et laulda, mängida kitarri ning teha ruttamata juttu sellest, mil viisil nende laulud sünnivad.

Pärast kontserti astuvad vabal laval üles noorema põlvkonna trubaduurid eesotsas Silver Sepa, Anu Tauli ja Kago ehk Lauri Sommeriga.

Margus Mikomägi, millal te viimati koos Tõnu Tepandi ja Priit Pedajasega ühel laval olite?

Me vist ei olegi kolmekesi ühel laval varem olnud. Pedajasega koos olen küll. Selline esinemine selliste meestega on mulle suur au ennekõike.

Millisest perioodist me eesti autorilaulu algust arvestatakse?

Igal laulul on algus ja autor ja iga laul on autorilaul. Lauludel, kui on õnne, siis lõppu polegi. Eks see ole selline mõiste üle targutamine, aga mulle tundub, et meie tänases mõttes autorilaul, väärt tekst kitarri saatel, sai alguse kuskilt Tepandist ning kuuekümnendate lõpust ja seitsmekümnendate algusest. Arvan, et mul on võimalik seda asjaosalistelt laval küsida.

Enne seda jäi rahvale kindlasti meelde samuti teatri ja näitlemisega seotud mees Peeter Tooma ning eriti tema laulud filmist «Viimne reliikvia».

Tänapäeval kasvab pisitasa uus trubaduuride põlvkond peale.

Noorem põlvkond tuleb kindlasti peale, kuigi valikuid on sootuks enam, kui meil omal ajal oli. Võimalusi on hästi palju ning valida ja kitarriga laulmisele keskenduda on seda raskem.

Muidugi, minu lootus on see, et luuletusi ikka veel jõutakse lugeda. Aga kisub sinna kanti, et kõik kirjutavad, aga keegi ei loe, kõik laulavad, aga keegi ei kuula, kuulmisest rääkimata. Sellepärast ongi hea, kui keegi pakub: peatage aeg, me tahame kuulata!

Kitarriga on keeruline. Sa oled laval üksi ja otsekui alasti hingega. Katsu olla! Aus.

Samas on see suurepärane võimalus eneseväljenduseks esmapilgul üsna minimalistlike vahenditega.

Nii ta on. Räägin värske loo sellest, kuidas laul võib inimest mõjutada. Solvusin eile ning see segas mind tänaseni. Sattusin kaubahalli ja korraga tundsin, et jube hea on. Ja hea on sellises kohas, kus mul tavaliselt üldse seda tunnet ei teki!

Ma ei saanud algul aru, miks see nii on, aga siis taipasin. Kaupluse kõlarist kostis Riho Sibula laulmine. See pani unustama kogu solvumise ja argiaskeldused. Puhus klaariks. Kaupluses, kujutate ette! See on üks sisukalt lauldud laulu mõjudest.

Üks reedese õhtu motodest on «Aeg tahab aeglustamist». Väga tabav!

Jah. Kui polekski ilmas ruttu. Meie kiirustaval ajal ongi see häda, et laulad ühe laulu ja unustad. Kuulad ühte plaati, teist ja kolmandat...

Kõike on kohutavalt palju, süvenemise aega aga hästi vähe.

Kui ei kiirusta, leiad aja, võtad kitarri ja laulad kas publikule või iseendale, või kuulad kellegi teise laulu, siis saavad asjad selgemaks.