Rada jätkus üheks päevaks

Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuigi ilm veeretas uisumaratoni korraldajate teele kuu aja jooksul palju takistusi ning uisuraja ehitamiseks tuli kulutada palju töötunde, tunnistas peakorraldaja pärast võistlust, et ilmataat oli korraldajate poolel.

«Kui pühapäeval aknast välja vaatasin, sain aru, et ilm oli uisumaratoni soosinud,» tõdes võistlust korraldanud Viljandi rattaklubi president Loit
Kivistik.

Laupäeval peetud maratoni ajal valitses järvel suurepärane uisutamisilm. Tuuletu ja paari miinus­kraadiga päev oli uisutajatele igati sobiv. Päev hiljem alanud sula uputas jää ning uisud vajusid läbi raja.

Rada ehitati külmunud lumele

Detsembri algul saabunud külm ennustas ilusat uisutalve, sest tuuletu ilmaga saabunud miinuskraadid tekitasid järvele sileda jää. 10. detsembri torm Monika tähendas korraldajatele paraku raske võitluse algust.

«Lund tuli nii palju, et vajutas vee jää peale,» nentis Kivistik. «Raske tehnikaga järvele minna ei saanud ning tuli hakata mõtlema ja nipitama, kuidas rada ehitada.»

Lõpuks sündis see nii, et lumi pressiti kokku ning sellele hakati vedama vett. «Veega kasvatasime jääd ligemale viis sentimeetrit ja nii kolm korda,» selgitas Kivistik. «Seega ei saa öelda, et tegu oleks olnud loodusliku jääga.»

Samal ajal tuli likvideerida tormi ja tuisu tagajärgi. Veel reede hommikul pärast järjekordset sadu leidus korraldajategi seas neid, kes kahtlesid, kas maratoni ikka saab pidada.

Uskujaid jäi napiks

Osalejaid oli seekord peaaegu kaks korda vähem kui aasta tagasi, kuid lühikese ringi tõttu poleks maratoni ja poolmaratoni starti õieti rohkem võistlejaid mahtunudki. «Rahvasõidule oleks küll veel ruumi olnud,» leidis Kivistik.

Osalejate vähesus oli peakorraldaja arvates tingitud sellest, et ka uisutajad ei uskunud viimase hetkeni, et maraton teoks saab.