/nginx/o/2010/03/02/324654t1h4c4c.jpg)
Kui jõulunädala algul tööle kõndisin, sattusin nägema erilist päikesetõusu. Ümmargune hõõguv kera kerkis järvetaguste härmatanud puude kohale — suur nagu ilmutis. Seisin seda vaadates tükk aega mäeveerul, ohverdades väärtuslikke hommikusi minuteid, ja ahmisin endasse iga kiirt.
Paari päeva pärast pidi algama talv.
See oli üks aasta kõige pimedamaid päevi, mille hulka kuulub ka tänane. Kui uskuda minu märkmiku andmeid, tõuseb päike täna kell 9.18 ja loojub juba kell 15.22.
Valgust jätkub vaid veerandiks ööpäevaks, 18 tundi peame läbi ajama pimeduses.
Samamoodi oli ka üleeile ja üleüleüleeile: päikese tõusmise ja loojumise vahele jäi kõigest kuus tundi ja neli minutit.
Vanad eestlased ütlesid selle aja kohta, et päike on pesas: talvise pööripäeva paiku peab valguskera lubama endale mõne päeva puhkust, jaksamaks minna uuele aastaringile.
Seepärast tähistasidki meie esivanemad just 24. detsembril vana-aastaõhtut ja 25. detsembril uue päikeseaasta algust.
Pärast seda hakkab valge aeg jälle pikenema — küll aeglaselt, kõigest minut korraga, kuid järjekindlalt. Valgus on taas võitnud pimeduse ja maailm täitub uute lootustega. Selliseid mõtteid kannab ju ka Jeesuse sündimise lugu.
Eks igaühel ole päevavalgusega oma suhe. Üks tunneb ennast turvaliselt vaikuses ja hämaruses, teine naudib tuult ja tormi, kolmas püüab januselt päikesekiiri... Valguskerast kiirguva soojuseta poleks kummatigi kellelgi elu.
Praegu on meil päikest kahjuks vähe. Rohkem on vaadet varjutavaid pilvi ja jalgu kammitsevaid hangi — olgu siis looduses või inimeste argipäevas.
Kui on külm, tuleb hoida üksteise ligi. Tuleb kallistada, öelda sooje sõnu ja aidata järele. Tuleb ise olla päike. Küllap näete, et varsti on päevad juba pikemad.
Pakase kiuste hoidke soojust enda sees! See aitab ellu jääda.