Järelehüüe Viljandimaa noorte(keskuse)le

Jaak Allik Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

VILJANDI linnavolikogu liikmete postkasti potsatas Viljandimaa noortekeskuse tegevuse lõpetamise kohta käiva otsuse eelnõu. See on teine meie linna elus midagi reaalselt muutev dokument praeguse linnavalitsuse aastase tööperioodi jooksul.

Samamoodi kui esimese, kolme gümnaasiumi likvideerimist puudutava otsuse puhul, saavad asjaosalised (linna noored ja volikogu komisjonid) kõigest teada alles pärast seda, kui otsus on sisuliselt langetatud.

Küsimust pole arutatud ei linnavolikogu hariduskomisjonis ega noorsootöö komisjonis, rääkimata noortevolikogust. Mõistagi pole vaevutud kõnelema opositsiooniga — see pole tarvilikki, sest linnavolikogu enamus, Reformierakond, Keskerakond ja IRL on võtnud linnavalitsuses valminud otsuste vaikiva heakskiitja rolli.

Isegi kui mõnes komisjonis (näiteks hariduskomisjonis, kus arutati ülepeakaela kavandatud gümnaasiumireformi) on spetsialistid imekombel jõudnud linnavalitsusest mõneti erinevale seisukohale, sülitatakse volikogu reglemendile ega panda seda tähelegi.

NÜÜD SIIS LOEME, et kümme aastat tagasi tegevust alustanud ja eelmise aastani edukalt, Eesti paremate hulka arvatuna tegutsenud Viljandi noortekeskust enam ei ole.

Mul kui tol ajal abilinnapeana keskuse rajamise juures viibinul on sellest tõsiselt kahju. Männimäele keskuse rajamisse ja selle väljaarendamisse on nii linna- kui riigieelarvest ja projektirahadest panustatud miljoneid. Suudeti luua teotahteline ning paljusid, sealhulgas üleriigilisi noorsooüritusi südikalt vedav kollektiiv.

Kui 2009. aasta kevadel lahvatas konflikt keskuse tegevjuhi Kalvi Kantsi ning aastaid niisama pealtvaadanud nõukogu esimehe Tauno Tuula vahel, ennustasin «Sakala» veergudel, et Tuula pealejäämise korral keskus likvideeritakse. Nii läkski: Viljandi noortepreemia esimene laureaat, noortevolikogu esimene esimees Kalvi Kants pagendati meie linnast— minu arvamist mööda seetõttu, et ta polnud nõus Reformierakonda astuma.

TOL KORRAL nii Tauno Tuula kui linnapea suust kõlanud ähvardus edastada noortekeskuse tegevjuhi Kantsi tegevus uurimisorganeile jäigi pelgalt solvavateks sõnadeks, sest uurida poleks olnud midagi.

Idee ühendada noortekeskus Viljandi kultuurimajaga tundus mõttetus juba siis. Praegu pole — pealegi pikaks ajaks — kultuurimajagi. Noortekeskuse likvideerimise eelnõu seletuskirjas toodud põhjendus kõlab süüdistusaktina linnavalitsusele endale ja väärib tsiteerimist.

«Mittetulundusühing Viljandimaa noortekeskuse arengus on olnud nii paremaid kui halvemaid aegu. Algusaastatel oli probleeme sobivate ruumide leidmisega, oldi ka rahalistes raskustes seoses projektirahade kasutamisega. Hästi hakkas laabuma noortekeskuse tegevus, kui asuti Männimäe tee 26 hoonesse. Avati noorte tehnikakeskus ning ekstreemspordihall, õnnestusid paljud projektipõhised ettevõtmised. Seejärel tegijate hoog rauges ja mitu noorsootöötajat vahetus. /…/ Ümberkorraldused ei ole soovitud tulemust andnud ning hetkel ei näe Viljandimaa omavalitsuste liit noortekeskuses koostööpartnerit./…/

Viljandi linn vajab avatud noortetuba, noorte infokeskust ja neile mõeldud huvitegevuse projekte, mida saab korraldada koostöös kultuurimaja ja linnaraamatukogu noorsootöötajatega.»

Niisiis oleme tagasi aastas 1999, kui just nii noortetööd «korraldatigi».

Viljandis vaba aja veetmise pilt on üsna masendav. Selles veendumiseks tasub vaid minna tavaõhtul kella üheksa paiku kesklinna, mis näib olevat välja suretatud. Peale selle, et kultuurimaja on suletud, kaob nüüd ka kino.

Ugala aastane külastatavus on langenud uue maja ajaloos madalaimale tasemele: 50 000 vaatajani. Võrdluseks olgu öeldud, et Rakvere teatril on 66 000 külastajat.

Kultuurikolledži äsjases suurepärases diplomilavastuses «Idioodid» on stseen, milles Viljandisse tööle jäämist kujutatakse suurima õnnetusena. Nii pole see paraku ainult teatritudengite mõtetes. Uue ühisgümnaasiumi rajamine (kahjuks küll konkurentsi kadumise hinnaga) on ju tore idee, aga kui kooli ümber laiub vaimne kõrb, lähevad andekamad ikkagi Tallinna või Tartu.

VANANEVA linnavalitsuse autoritaarne rahulolu Viljandis toimuvaga meenutab 1970. aastatel Tartu ülikooli rektorist lähtunud vaimsust. Selle iseloomustamiseks levis väljend, et ülikool oleks tore töökoht, kui ainult neid üliõpilasi poleks. Nii on ka Viljandi linnavalitsus ja -volikogu igati mõnusad paigad, kui ainult poleks seda linna ja iseäranis noori.