/nginx/o/2010/03/02/324654t1h4c4c.jpg)
Sel suvel sattusin õige mitmele kontserdile, mis pakkus toreda elamuse. Siiski on midagi hingele kripeldama jäänud.
Repliik: Suhtumine loeb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Augusti algul nautisin ühe aastakümneid Eesti muusikataevas püsinud artisti esinemist. Kui mu kaaslane, laulja kauaaegne fänn, läks temalt plaadile autogrammi küsima, ei heitnud too talle seda kirjutades ühtegi pilku, rääkimata sõnade «tere» või «palun» kasutamisest. Aga eks tal olnud muidugi kiire, tõdesime.
Ühe teise plaadi esitluskontserdil ostsin ise CD ja palusin lauljalt sellele allkirja. Olin taas «järjekorras» üksinda, sellegipoolest ei raatsinud artist mulle sõpradega rääkimise kõrvalt pilku ega sõnu raisata. Ilmselt polnud vahet, kas tema ees seisab säravate silmadega kuulaja või mõni karvane troll.
Kui sama juhtus kolmandatki korda, olin juba päris nõutu ja küsisin endalt, kas niimoodi ongi siis kombeks.
Õnneks oli ka teistsuguseid kohtumisi. Viljandi noored muusikud jagasid folgifestivali ajal autogramme rõõmsalt fännidega suheldes. Nende lugusid olen hiljem kodus mitu korda kuulanud. Nood teised autogrammidega plaadid seisavad riiulis aga seniajani puutumata.