Jüri Kukk: Mured heidavad Eesti maaelule varju

Jüri Kukk Foto: Elmo Riig / Sakala

PRAEGUSES Eesti külas ulatuvad elustiilid seinast seina. Nõukogulikult väljendudes: seal elavad kõrvuti kapitalist ja lumpenproletariaat.

Rohkesti on heal järjel tootmistalusid, kus haritakse põldu ja kasvatatakse karja ning mis vääriksid kauni kodu tiitlit. Mõnes talus on jõukusest hoolimata sellist, mis silma riivab: sageli on masinad jäetud sinna, kus töö lõpetati, ja varikatuse all roostetab ohtralt tarbetuks muutunud tööriistu. Päris kadunud pole ka niinimetatud taluprügilad, sest mitte igaühel pole veel prügiveo lepingut.

MAAL ELAB inimesi, keda võib hommikust õhtuni tööd tegemas näha. Leidub aga neidki, kes mahuksid just mõiste «lumpenproletariaat» alla.

Nõukogude ajal oli paljudele kolhoosnikutele auasi kõik vajalik ühismajandist näpata. Laudast pihtapandud jahu ja piimaga kasvatati üles pudulojuseid, varastatud materjalist ehitati maju.

Praegustel ühistutel on küll hoolivad omanikud, kuid osa palgatöölisi on endiselt kolhoosniku mõtteviisiga «Mis ripakil, see ära». Üsna tavaline on, et palgapäeval töömees kaob, et ilmuda välja nädala pärast, kui raha on maha joodud. Oma peenramaad tal pole, kuigi võiks olla.

Peamine murede kustutaja ja sageli ka töötasu on maal kange õlu. Õllefirmade algatus hakata kaheksakraadise kesvamärjukese asemel valmistama seitsmekraadist oli vaid mainekujunduslik trikk, näitamaks, et võideldakse lausjoomise vastu. Seitsmekraadine õlu on  küllalt kange ja odav, et seda juhutöö palgaks saadud raha eest iga päev pruukida.

PALGAD ON maal üldjuhul väga väikesed: kaheksa tundi rügav töömees võib tasuks saada kõigest sada krooni. Paraku soodustab säärane ihnutsemine omal moel joomist: töömees mõtleb, et sellest rahast niikuinii millekski targaks ei jätku — ostan parem õlut ja suitsu. Kui allakäik on hoo sisse saanud, ostetakse ka juhtumisi suurema summa teenimise korral pigem taksoviina kui midagi sellist, mis aitaks elujärge parandada.

Kurb on, et mõnikord elatakse puruvaeselt isegi siis, kui peres kellelgi viinaviga küljes pole. Mitme taluniku jutu järgi on inimeste töölust kadunud: tööle ei minda enam ka siis, kui pakutakse head palka. Vaesus võib maal veelgi süveneda, sest paljud talunikud plaanivad tootmist lõpetada.Kui aga talunik pillid kotti paneb, kaovad ka töökohad.

Kõige kurvem on see, et külas süveneb arvamus: maainimesest ei hooli keegi. Nõnda muutub oma riigi tunne üha nõrgemaks.