/nginx/o/2010/03/02/324654t1h4c4c.jpg)
Mõelda võib paljudest tähtsatest maailma asjadest, aga kui päike särab ja tuuleõhk soojalt põski paitab, on kodust välja astudes esimene tõdemus ikka: «Küll on hea, et kevad on käes!»
Repliik: Sinilillede aegu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd liigub looduses kõik suure hooga. Alles ma jõudsin mõelda, et tahaksin kevadlilli, kui juba ongi lumi- ja märtsikellukesed ning sinililled platsis.
Mäletan, kuidas lapsepõlves sai sinililli taga otsitud — ükskord kulus mul terve päev selleks, et järveäärsetelt mäenõlvadelt mõni õis leida.
Turnisin mööda ürgoru nõlvu üles ja alla ning uurisin kõiki teele jäänud puhmaid, aga mida polnud, seda polnud. Arvatavasti olid säärasel moel seda kanti «kamminud» paljud teisedki väiksed õiekütid.
Alles õhtu hakul leidsin ühelt mäeharjalt pisikese lille, mille väsinult koju viisin. Olin leidnud harulduse.
Praegu tean juba mitut metsa, mille alune sinililledest lausa sinetab. Ei oskagi öelda, kas neid lilli on siin rohkem kasvama hakanud või on minu enda vaateväli avardunud, kuid kevadist õieilu saab nüüd imetleda suurt vaeva nägemata. Pilt kunagisest haruldusest on aga seniajani silme ees.