/nginx/o/2008/12/17/106388t1h69cf.jpg)
VIIMASTEL kuudel läheb lehti lugedes alatihti meel mõruks, sest üha rohkem kirjutatakse peredest, kes on töö kaotamise tõttu oma eluasemelaenude tagasimaksmisega väga raskesse olukorda sattunud. Toon näiteks loo üksikemast, kes ostis paar aastat tagasi Tallinna Mustamäele kahetoalise korteri ja maksis selle eest miljon krooni.
Masu võttis naiselt töö ja kohe kaotas pere ka kodu, sest pank pani korteri sundmüüki. Mis kõige hullem: korteri hind oli vahepeal kõvasti kukkunud ja selle sundmüügist saadud raha ei katnud võlasummat. Nii et õnnetule naisele jääb pikaks ajaks kaela võlakoorem kodu eest, mida tal enam ei ole.
PRAEGU EI saa riik selliste perede kaitseks midagi ette võtta. Samas on meil eluasemelaenu võtnud üle 130 000 pere ja ligi 6000-l neist on võlgade tasumisega raskusi. See pole ka ime oludes, kus tööpuudus on saavutanud taasiseseisvunud Eesti kõigi aegade kõige kõrgema taseme.
Nii täbaras olukorras ei tohi riik istuda, käed rüpes, ja jätta hätta sattunud inimesed sõltuvusse pankade käitumisest. Teisalt mäletan hästi, mis toimus, kui aastapäevad tagasi tuli sotsiaaldemokraadist rahandusminister Ivari Padar esimesena välja ideega toetada eluasemelaenu võtnud perede maksepuhkust riiklike tagatistega. Siis parastati online-kommentaarides: ise olid loll, kui laenu võtsid, nüüd vaata ise, kuidas hakkama saad!
SÄÄRANE SUHTUMINE on julm ja rumal. Julm hätta sattunud pere ja rumal kogu Eesti suhtes. Kui me lepime, et tuhanded pered kaotavad masu tõttu töö ja kodu, kuid jäävad laenu edasi maksma, ei tähenda see mitte ainult nende perekondade üleöö vaesumist, vaid suuri sotsiaalseid probleeme pikkadeks aastateks tervele riigile.
Olukorra leevendamiseks töötab riigikogu õiguskomisjoni juures võlakaitseseaduse töörühm, kes otsib lahendusi nii ajutiselt makseraskustesse sattunud kui lootusetutele võlgnikele.
Tavaliselt on eluasemelaen võetud 25—30 aastaks. Kui sellesse aega langeb taasiseseisvunud Eesti rängim majanduskriis, on igati loomulik, et teenistuskoha kaotanud hea töötaja puhul on tegu ajutiste makseraskustega. 30 aasta perspektiivis me ju teame, et vananeva elanikkonnaga Eesti üha suurem probleem pole mitte tööpuudus, vaid hoopis töökäte vähesus.
SOTSIAALDEMOKRAATIDE hinnangul kohtleb Eesti riik ettevõtteid ja inimesi praegu täiesti ebavõrdselt. Kui ettevõte satub pankrotiohtu, võib ta oma töö ümberkorraldamiseks ja võlgade ajatamiseks saneerimismenetluse abil lisaaega saada. Sellisele ettevõttele jalule tõusmiseks uue võimaluse andmine käib kohtu kaudu ja seaduse alusel.
Samasugust kohtu kaitset ja abi oma võlgade ajatamiseks vajavad kahtlemata ka laenu võtnud üksikisikud. Valmiva võlakaitse seaduse esimese eelnõu kohaselt annab riik ajutistesse raskustesse sattunud võlgnikele võimaluse pöörduda kohtu poole avaldusega võlgade ülevaatamiseks ja ajatamiseks.
Võlgade ümberkujundamise ajal kaitseb seadus peret sellega, et pangal pole õigust inimesi kodust välja tõsta ja seda sundmüüki panna.
Et uus seadus on tekitanud hättasattunud inimestes väga suuri ootusi, peab kohe hoiatama: see ei saa lahenda kõiki muresid. Riigil ei ole võimalik kõigi võlgnike laene korstnasse kirjutada ega päästa neid, kelle laenud on lootusetult suured.
VÄGA TÄHTIS on ka võlakaitse seaduse kvaliteet. Uus seadus peab tagama hädaliste tegeliku, mitte ainult näilise kaitsevõimaluse. Näiteks ettevõtete saneerimise puhul said kohtud aastaga 86 saneerimistaotlust, kuid käiku läks neist kõigest viis.
Riigikogul pole õigust narrida inimesi seadusega, mille alusel tuhanded võlgnikud pöörduvad kohtusse, kuid eri põhjustel on nendest abipalvetest võimalik rahuldada ainult 5—10 protsenti.
Lootusetute laenude puhul, näiteks juhul, kui võlasumma ulatub 4-5 miljoni kroonini ja kohtu hinnangul pole perel lootust seda isegi väga pika aja vältel tööga tagasi teenida, tasub senisest rohkem kasutada üksikisiku pankrotti.
Sõna «pankrot» kõlab ehmatavalt ja seetõttu esitati mullu kõigest 167 üksikisiku pankroti avaldust (esitajate seas oli nii võlgnikke kui võlausaldajaid). Samas annab pankrot võimaluse vabaneda pikast võlaorjusest ja tulla tagasi tavaellu.
KAHJUKS ON praegune pankrotiperiood määratud viie aasta pikkuseks ja selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi mahaarvestamist loovutama 75—85 protsenti. Nii karm süsteem ajendab lootusetuid võlgnikke kas pankrottiminekut meeleheitlikult vältima või oma sissetulekuid varjama.
Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ja anda kohtule võimaluse rakendada seda paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kolm aastat ja võlgnik tasub võlausaldajatele sel ajal ausalt 75 protsenti oma sissetulekutest, kustub kolme aasta möödudes tema võlg. Teisisõnu kehtib elus mõnikord tõesti põhimõte: parem õudne lõpp kui lõputu õudus.