Kunstniku kodus on põnev ringi vaadata

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juta Räägeli töötoas jäid koos temaga pildile abstraktne vildimaal ja molbertil tööjärge ootav meremaal.
Juta Räägeli töötoas jäid koos temaga pildile abstraktne vildimaal ja molbertil tööjärge ootav meremaal. Foto: Peeter Kümmel

Suur hele meremaal elutoas diivani kohal ei lase pilku lahti. Teises toas elutsevad kaabuvarna kõrval Kroosud ja kolmandas võib uudistada, kuidas valmib vildimaal.

Kunstnik Juta Räägeli kodus Karksi-Nuia äärelinnas maksab ringi vaadata.

Elutoa meremaali kohta ütleb ta, et see valmis Rakvere mail Mahu rannas, kus ta kursuste aegu viibis, ning sellest sai nende kursuste lõputöö.

Toa teises seinas paelub vaatajat väiksem ja hoopis teistsugune maal: pruunil põhjal valkjasroosad õunapuuõied. Ema oli talle kord lahkumisel pihku surunud metsõunapuuoksa ja öelnud: «Vaata, kui ilus!» Kodus enne vaasipanekut oli ta selle korraks asetanud pruunile vaibale ning tõdenud: tõesti väga kaunis ja just sellel pruunil taustal!

«Kui ma midagi ilusat näen, tahan seda kohe joonistada,» tunnistab kunstnik oma nõrkust, mis tegelikult on hoopis tema tugevus. Pruuni põhjaga pildile sättis Juta Räägel ümber pruuni raami ning olidki jäädvustatud nii meeleoluhetk ema seltsis kui õunapuuõied.

Väike kahvatu talvepilt üheainsa lumise kuusekesega sündis hoopis teistsugusest meeleolust. Kui tavaliselt on ta joonistanud ilu nautides otse natuurist, siis see töö valmis haiglas olles mälupildi järgi.

Lapsena aina joonistas

«Enne kooliminekut ma muudkui joonistasin,» jutustab Juta Räägel. «Ja koolis läks minu joonistamisoskust kogu aeg kuskil vaja. Teadsin, et kord astun ma kunstikooli.»

Läks aga nii nagu paljudel andega inimestel enne ja pärast teda: ta ei saanud kunstikooli sisse, sest ühes aines saadud kolm rikkus hea alguse. Mõne aja pärast astus virk joonistaja kaugõppekursustele. Nõnda omandas kunstihariduse ka tema õde Ly Teder.

Maalimine on üks Juta Räägeli harrastusi praegugi ja meri üks tema lemmikteemasid.

«Sõitsin kord Häädemeestele venna juurde, et seal merd maalida,» meenutab ta. Meri osutus aga parajasti süngeks ning sellist pilti ta ei tahtnud. Pettunud naine valis une. Hiljem olid nii meri kui tema ise nagu uuesti sündinud: pilvealune ilm pani pintsli liikuma.

Seda meremaali näeb kunstniku teises toas, mille üks sein ongi ainult maalide päralt. Ruumis leidub ka teisi pilgupüüdjaid, sest Juta Räägelil on palju huvialasid ja oskusi.

Toa teises seinas kõrgub varn, mis on ülalt alla kaabusid täis: kaks sinist ja kolm valget ning kaks, must ja lilla, värviliste ilutriipudega. Omaette uhkeldavad Mulgi kaabu ja kott.

Too mustast vildist ja punasest näpunöörist kaunistusega ristkülikukujuline kott paneb mõtlema: seda poleks nagu varem Mulgi mehe vormirõiva juures näinud.

«Ma mõtlesin selle ise välja — muidu topivad mehed kõik vajaliku taskutesse,» sõnab Juta Räägel. Töö valmis võistluseks «Eesti oma märss».

«Need on Kroosud,» näitab Juta Räägel kaht pungissilmset masajat vildist konnapoega, üks roheline ja teine punakaspruun. Nendega võttis ta osa mänguasjavõistlusest ning saavutas kaks eripreemiat. Võistlustöid tutvustavas kogumikus on öeldud, et Kroosu sobib mängimiseks alates kolmandast eluaastast.

Sealsamas on teisigi vildist asju: kohvikannusoojendaja, mida saab ühtlasi käpiknukuna kasutada, ja kirju metssiga. Aga on ka väikestes pottides kurgitaimed, mille kaks lehte sirutuvad kevadlootuses päikese poole. Maaga piirnevas linnakodus elav abielupaar soovib oma aiast võtta nii kurki kui tomatit, rääkimata lilledest.

Uus harrastus — viltimine

Viltimine on Juta Räägeli viimase kolme aasta suur harrastus.

«Sellega on nii nagu maalimisegagi: isu üle ei lähe,» ütleb ta enda üle muiates ning juhatab külalised töötuppa, kus on üks vildimaal parajasti pooleli.

Õhukese villakihi ülaäärde ja keskele on kantud helesinist värvi. Sälguline viltimisnõel ootab teenistusvalmilt kõrval kunstniku kätt. Taevakaarde lubab Juta Räägel kujundada rünkpilvi ja roheluse keskele, mida veel ei näe, kas jõe või järve — igatahes veekogu. Mis sellest pildist edasi saab, ei tea looja veel täpselt isegi.

Ta võtab kerast mõne punaka heidejupi ja nõelub need kergelt valgele põhjale kinni. Need oleksid kui punase paju urbadeta oksad, ent need lükkis ta sinna üksnes selleks, et näidata, kuidas üks maastik tema kätes tekib.

Viltimisvõõrale peab ilmselt ka nõela kirjeldama. See on silmata — töö teevad selle külgedel olevad sälgud. Läbi koheva villakihi tungides võtab nõel sälkudes kaasa kiudusid ning kinnitab niiviisi lisatud villa alumise kihi külge.

Algul katsetab ta heideid lisades, kuidas pilt välja kukub, ja kui mõtet õigeks peab, torgib villatuusti tihedalt kinni. Ent tööd tehes tuleb tingimata panna vildi alla poroloon, muidu läheb nõel katki.

«Mida rohkem ma vilditööd teen, seda rohkem seda teha tahan. Üks töö juhatab teise juurde ja kui veel on käes ilusaid värve, siis...» räägib Juta Räägel. Siis valmivadki uued tööd, mida saab näitustele ja messidele viia.

Paar suve tagasi pani ta Heimtalis oma tööd, sealhulgas vildimaalid, rõuguredelile. Need hakkasid silma Ärma talu perenaisele Evelin Ilvesele ja too tellis oma valmivasse külalismajjagi ühe, nimetades vaid mõõdud 90 x 150 sentimeetrit ning soovides pildil näha veinipudelit ja leiba — muu jäi kunstniku fantaasia hooleks.

Juta Räägel maalis oma erilise nõelaga natüürmordi. Evelin Ilves kiitis selle heaks ja pani maja kõige käidavamasse ruumi. Nüüdseks on seda vildist pilti Eesti presidendi kodus näinud paljude maade kõrged ametiisikud.

Kust see laps need laulud võttis?

See on rida ühest väga vanast laulust, mis toonitab põlist tõde: kõik algab kodunt.

«Meid oli neli — kaks tüdrukut ja kaks poissi. Ema õmbles meile kõigile rõivad ise, sest poest polnud ju miskit võtta. Paljudest vanadest hilpudest said tema käes uued,» kõneleb Juta Räägel oma lapsepõlvekodu meenutades. Sealjuures töötas ema ühismajandis tallimehena, hiljem maaparandusobjektil ja kokana ning veel hiljem hakkas Ukus tikkima.

Ema Silvia Juhkam tikib ka praegu, kuigi käib juba 83. aastat. Jutast tütrel on karbis lilltikandiga ehitud linikuid nii-öelda igaks elujuhtumiks. Üks suur ehib kohvilauda ja veel suurem ootab, mil ta peolauda katma hakkab.

«Ämma töö,» osutab Juta Räägeli mees Raivo seinal olevale ristpistes pildile, millel näeb Kõpu tuletorni. Esiplaanil rohetav põõsastik on aga värvilisest heinapallinöörist, mille kinnitamisel on kasutatud sulatustehnikat.

Pärimisele, kust ta oma kavandid saab, kostab Juta Räägel: «Mul läheb vahel öösel uni ära ja siis mõtlen, mida veel villast teha annaks.»

Nii hakkas ta valmistama vildist seelikuid, muster peal, sinna juurde sobivaid veste ning isevärki salle. Meisterdas isegi suure lambavillase krae.

Igatahes oli tal Karksi valla kultuurikeskuses näitusele panna palju eriilmelisi töid, teiste hulgas neli vildimaali, neli vildist vaipa, kaks seelikut koos vestiga ja hulk kübaraid. Väljapanek kandis pealkirja «Villa võlu» ning seda võis vaadata kogu märtsikuu. See polnud tema elu esimene näitus.

Kui käsitöötegijad kutsuvad, õpetab Juta Räägel viltimisoskust ka teistele. Ta võtab vastu teisigi väljakutseid.

Selle aasta algul meelitas pensionäride ansambel Hõbeniit teda oma koosseisu. Seni oli ta laulnud naiskooris. Just selleks ajaks oli ansambel saanud endale uued, vanaaegse moega esinemisrõivad. Laulukaaslane Maimu õmbles nii-öelda üleöö uuele liikmele kostüümi ning Juta Räägel omakorda lehitses vanu «Mareteid», näitas neid teistelegi ja meisterdas kõigile kübarad, mis naiste väljanägemise efektsemaks muutsid.

Vahel palutakse Juta Räägelilt pulmatorte — ta töötas ju hulk aastaid Karksi-Nuias kondiitrina — ning ta kuulub August Kitzbergi sõprade seltsi ja kohaliku aiandusseltsi juhatusse.

«Ikka ise saab oma elu huvitavaks teha,» sõnab ta.

Juta ja Raivo Räägel on selle sisukamaks muutnud ka sellega, et on ellu saatnud kaks tütart ning nood omakorda on vanavanemaid rõõmustanud viie lapselapsega.

ARVAMUS

Tiina Ilusmets,

kunstnik ja käsitööõpetaja

Juta Räägel teeb järjest uusi põnevaid asju. Vilt sobib tema kätte suurepäraselt. Hiljuti oli tal Karksi-Nuias huvitav näitus.

Minu meelest on kõige olulisem, et ta jagab oma oskusi kõigi soovijatega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles