/nginx/o/2008/10/13/83115t1hf766.jpg)
Alati, kui maantee ääres noori hääletajaid märkan, tuleb mulle meelde, kuidas ise tudengipõlves taskuraha kokku hoidsin ja pöidlaküüdiga liikusin. Tänu sellele leidis aset palju huvitavaid kohtumisi.
Repliik: Hääletajad teel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seniajani meenutan vestlust ühe teadlasega, kes jagas õpetlikke ja elulisi mõtteterasid. Leidus ka selliseid hetki, kui kramplikult ukselinki pigistasin ja olin valmis autost välja hüppama. Kõik lahenes siiski hästi.
Nüüd hääletab teede ääres järgmine põlvkond noori. Majandussurutise ajal on see liikumisviis hoogu juurdegi saanud. Ühelt poolt tahaks manitseda neid uljaspäid ettevaatlikkusele — võõrasse autosse istumisega kaasneb ju alati risk.
Teisalt võib hääletamine olla neil noortel ainus võimalus ringi liikuda.
Saan nüüd aru ka juhtidest, kes käetõstjatest mööda sõidavad. Üksi autos olles ei riski ma peale võtta inimesi, kes usaldust ei ärata. Ja vahel tahaks lihtsalt omaette olla, kaaslasega juttu ajada või kõvasti muusikat kuulata.
Aga kui võimalik, võiks hääletajaid ikkagi edasi aidata. Need on ju meie omad Eesti noored seal tee ääres.