Hannes Rumm: Peaminister ja koristaja

Hannes Rumm Foto: Peeter Langovits

JUUNI ALGUL loodud Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) vähemusvalitsus lubas rasketel aegadel vajalike otsustega kiiresti ja jõuliselt edasi liikuda. Tegelikkus on olnud kahjuks vastupidine: see valitsus on juba oma esimestel nädalatel osutunud töövõimetuks.

Toon näiteks Reformierakonna, IRL-i ja roheliste otsuse tõsta alates 1. juulist käibemaksumäära kahe protsendi võrra. See otsus on väga ebaõiglane ning võetud vastu ülepeakaela viisil, mis tekitab suuri probleeme peaaegu kõigile Eesti ettevõtjatele.

Mai lõpuni, mil valitsusse kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, tasakaalustati riigieelarvet ränga majanduslanguse tingimustes 14 miljardi krooni võrra. Toona tasakaalustasid sotsiaaldemokraadid ühiskonna kõige haavatavamate inimeste huve kaitstes eelarve kärpimisel ja maksukoormuse tõstmisel paremparteisid.

Nüüd on paremparteid roheliste toetusel hakanud riigieelarvet tasakaalustama just väiksema sissetulekuga elanike arvelt — viimaste muudatuste tõttu kannatavad kõige valusamalt töötud, madalapalgalised inimesed ja pensionärid.

ISEGI Reformierakond ja IRL pidid juunis viimaks tunnistama, et lõputult riigieelarvet kärpida ei saa ning selle tasakaalustamiseks on vaja tõsta ka makse.

Meenutan, et kui maksutõusude ettepaneku tegi kaks kuud tagasi rahandusministri ametit pidanud Ivari Padar, nimetasid paremparteid seda solvanguks ning teatasid, et nende valitsus makse kindlasti ei tõsta.

Nüüd on selgunud, et paremparteid on oma seisukohti muutnud vaid poolenisti. Nõus on nad ainult tarbimismaksude tõusuga, nagu käibemaksumäära ja järsu kütuseaktsiisi tõusuga.

Sotsiaaldemokraadid tegid lisaeelarve arutelul ettepaneku loobuda käibemaksu tõusust ja suurendada riigieelarve sissetulekuid hoopis tulumaksutõusu arvelt. Selle kohaselt poleks pidanud valitsus kärpima näiteks matusetoetusi või haiguse tõttu koju jäävate inimeste hüvitist.

Peame tulumaksumäära tõusu palju õiglasemaks kui käibemaksu määra tõusu, sest see säästab kõige väiksema sissetulekuga või hoopis töö kaotanud inimesi ning võtab raha rohkem suurema sissetulekuga inimestelt.

TOON LIHTSA näite. Meil on nüüdseks 65 000 töötut, kes enam mingit tulu ei teeni. Need inimesed elavad oma säästudest ja töötuskindlustuse maksetest, millest kümnetel tuhandetel jagub ainult eluasemekulude ja toidu eest tasumiseks. Käibemaksumäära tõstmine suurendab niigi vaesuses elavate inimeste väljaminekuid järsult. Kõrgepalgaliste inimeste rahakotis ei anna aga kaheprotsendiline käibemaksu tõus end üldse tunda.

Või teine näide. Peaminister Andrus Ansip teenib ligi 70 000-kroonist palka, miinimumpalka saava koristajatädi sissetulek on aga ainult 4350 krooni. Ühe protsendi suuruse tulumaksumäära tõusu tõttu kaotaks Andrus Ansip oma kuupalgast ligi 700 krooni, koristajatädi aga veidi üle 20 krooni.

See näide tõestab ilmekalt, et tulumaksumäära tõus säästab töötuid ja väiksepalgalisi ning koormab rohkem suurema sissetulekuga inimesi.

Sotsiaaldemokraatide hinnangul olekski säärane lahendus õiglane.

Riigi rahakoti seisukohast pole vahet, kas tõsta ühe protsendi võrra käibemaksumäära või tulumaksumäära — rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt suurenevad riigi tulud mõlemal juhul ühepalju. Küll aga selgus Lätis, et käibemaksumäära tõstmine ei toonud loodetud tulu.

EELNEVALT kirjeldasin maailmavaatelisi erimeelsusi. Sotsiaaldemokraadid sunniti Andrus Ansipi ja Mart Laari valitsusest lahkuma just seetõttu, et me ei nõustunud selliste lahendustega, mis ränkraskel ajal veeretavad kõige suurema koorma töötute ja väiksepalgaliste inimeste kukile ning säästavad suurepalgalisi inimesi.

Ent isegi maailmavaatelisi erimeelsusi kõrvale jättes on selge, et vähemusvalitsus ei tule oma tööga toime. Ühel päeval said ettevõtjad ajakirjanduse vahendusel teada, et riigikogu rahanduskomisjon ei toeta käibemaksumäära tõusu. Juba kaks päeva hiljem otsustas parlament käibemaksumäära siiski tõsta.

See tähendab, et näiteks supermarketites, mille müügisaalides on väljas miljoneid tooteid, on tarvis kõik need juuni lõpul nelja-viie tööpäeva jooksul uute hinnasiltidega varustada.

Muidugi olnuks mõistlik niisugune kõiki Eesti tarbijaid ja peaaegu kõiki ettevõtjaid puudutav otsus seadustada vastutustundlikul moel juuni algul, mitte riigikogu viimasel tööpäeval. Rääkimata sellest et vähemusvalitsus lubas riigieelarve tasakaalu parandada 6,1 miljardi krooni võrra, kuid ei suutnud endale võetud kohustust täita.

KOKKUVÕTE paremparteide vähemusvalitsuse esimesest kolmest töönädalast on kurb: nõrk valitsus nõrgestab niigi raskel ajal Eesti olukorda veelgi.