Ettevaatust: tasuta kõrgharidus!

Jaak Allik. Foto: Elmo Riig / Sakala

ALANUD AASTA toob kaasa niinimetatud tasuta kõrghariduse. Lisaks läinud aasta mais kinnitatud ülikooliseaduse muudatustele võttis riigikogu jõulude eel vastu õppetoetuste ja -laenude seaduse parandused ning lõpusirgele on jõudnud lepingute sõlmimine kõrgkoolide ja haridusministri vahel. Neist lepingutest nähtub, kui palju saab iga kõrgkool raha, ning selle järel selgub, milliste õppekavade alusel ja kui arvukas on sügisene vastuvõtt.

Sotsiaaldemokraadid, kelle programmiline eesmärk on tasuta kõrgharidus alati olnud, hääletasid parlamendis seda õnne otsekohe lubava seaduse vastu.

Meie arvates on tegu õige eesmärgi propagandistliku lörtsimisega. Kardame, et praegusel kujul ei tõuse asjast kasu ei rahalises kitsikuses vaevlevaile kõrgkoolidele ega enamikule üliõpilastele. Ei neile, kellest üle poole juba õpibki tasuta, ega kaugeltki neile, kes oma pere ainelise olukorra tõttu võivad nüüd uutmoodi «tasuta» haridusest hoopis ilma jääda.

Eks aeg ja elu näita, kuivõrd meie kartused tõeks osutuvad. Praegu on aga oluline, et iga abiturient ja tema pere saaksid täpselt aru, mida uus kord neile tähendab, et siis oma eluplaane teha.

NEILE, KES JUBA kõrgkoolis käivad, ei muutu sama hästi kui midagi. Kes õpib tasuta, jätkab tasuta õppes, kes maksu eest, maksab edasi. Üleminek tasulisest õppest tasuta õppesse jääb endiseks, nagu ka võimalus saada õppeedukusepõhist õppetoetust (56 eurot kuus) ja täiendavat kojusõidutoetust (28 eurot kuus), mida jagub umbes 18 protsendile üliõpilastest.

2013. aasta sügisel õppima asuvatel noortel kaob võimalus «osta» endale üliõpilaskoht raha eest, välja arvatud muidugi erakõrgkoolides, sest kõik sissepääsejad võetakse tasuta õppesse. Selle võrra muutuvad kõrgkoolide väravad kahtlemata kitsamaks. Viimastel aastatel on igal aastal esimesele kursusele vastu võetud umbes 12 000 noort, neist tasuta kohtadele pisut üle poole.

Kuigi riik lubab kõrgkoolidele kompenseerida tasulise õppe lõppemise (2013. aastal 6 miljoni euro ulatuses), on päris kindel, et vastuvõtt väheneb. Ministeerium prognoosib seda 1500 koha ulatuses. Mina kardan, et tegelikkus on karmim.

Seaduse kohaselt peaks vastuvõtt olema lävendipõhine, kuid erandkorras võib kõrgkool kuulutada välja ka kindla üliõpilaskohtade arvu ja võtta vastu pingerea alusel.

Lisaks muutub erialane struktuur: kui seni olid sotsiaalteadustes, äris ja juuras 82 ning humanitaarteadustes ja kunstis 47 protsenti kohtadest tasulised, siis võib eeldada, et just «pehmetele» aladele õppima pääsemine muutub raskemaks.

ERINEVALT SENISEST korrast, mille puhul tasuta kohale saanud noor jäi üldjuhul tasuta õppima, sest semestris oli vaja koguda 75 protsenti vajalikest ainepunktidest, võtavad uued reeglid juba esimesel talvel paljudelt tasuta õppe illusiooni. Edaspidi tuleb maksta iga ainepunkti eest, mis jääb alla nõutava 30 punkti semestris.

Valitsus peab kehtestama õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad, mille alusel kinnitab konkreetse «punkti hinna» kõrgkooli nõukogu. See ei kehti küll puudega üliõpilase või alla seitsmeaastase lapse vanemate kohta.

Kindlasti on see raha väiksem praegusest õppemaksust, nii et võiks justkui rõõmustada õiglasema korra üle. Vahe on aga selles, et kui praegu maksab vähemus palju, siis tulevikus hakkab maksma enamus, aga vähem.

Hulluks teeb asja see, et edukalt on noor inimene võimeline õppima vaid juhul, kui ta sööb ja kusagil elab. Seni võis tasuta õppiv tudeng käia rahulikult osakoormusega tööl ning tuli ots otsaga kokku. Sajaprotsendilise õppekoormuse kõrvalt naljalt tööl ei käi.

VAJADUSPÕHIST õppetoetust hakkavad saama ainult 30 ainepunkti kogujad ja need tudengid, kes on pärit perest, kus sissetulek iga liikme kohta on väiksem kui 280 eurot kuus. Vallaline või lapseta üliõpilane arvatakse oma vanemate leibkonda kuni 24. eluaastani.

Sääraseid üliõpilasi on ministeeriumi prognoosi järgi esimesele kursusele astujatest umbes 37 protsenti. Neist paraku enam kui pooltel jääb sissetulek pereliikme kohta kuus 141 ja 280 euro vahele. Sel juhul on õppetoetus vaid 75 eurot, mis on isegi väiksem summast, mille annavad kokku praegused põhi- ja lisatoetus. Tõhusamat ehk 220-eurost kuutoetust hakkavad saama süvavaesuses ehk kuni 70-eurose kuusissetulekuga üliõpilased, keda võib olla tuhande ringis.

Pole vaja olla selgeltnägija, mõistmaks, et kodust eemal ei ela niisuguse sissetulekuga ära. Seega on vaja käia tööl, mis teeks kahtlaseks täiskoormusega õppe ja tooks kaasa nii õppetoetusest ilmajäämise kui õppemaksu. Tekib suletud ring, mis ähvardab jätta enamiku kehvematest oludest pärit noori kõrgharidusest eemale. Lisaks tingib iga hinna eest ainepunkti ehk nii-öelda kehva kolmekese taotlemine õppe­kvaliteedi languse.

KUI ISAMAA JA Res Publica Liit poleks püstitanud tasuta kõrghariduse valimisloosungit, võinuks meie kõrgharidus areneda mõistlikumat teed pidi. Sinna suunatava lisarahaga oleks tulnud suurendada tasuta õppekohtade arvu, tõsta õppetoetusi ja õppejõudude palkasid, mitte kompenseerida eraraha sissevõtmise keeldu. Masu aastail vähendati kõrghariduse finantseerimist niigi 18 protsenti ja seda pole seniajani taastatud.

Võrdselt kättesaadav ja kvaliteetne tasuta kõrgharidus on paraku võimalik vaid riikides, kus õppetoetusteks kulub 20—35 protsenti kõrghariduse rahast ja mitte 5—10 protsenti nagu meil Eestis. Seepärast ongi sotsiaaldemokraadid tasuta kõrghariduse puhul paremerakondadest parempoolsemad ja kardavad, et 2015. aastal tuleb süsteemi taas muutma asuda.