ESMASPÄEVAL, 26. novembril peame Eestis kodanikupäeva, mille tänavune moto on «Väärikalt läbi elu». Oleme küll kõik kogu aeg kodanikud, kuid tavaliselt me sellele ei mõtle. Niisugune tähtpäev on hea põhjus kodanikuks olemise, kodanikuväärikuse ja meie üldiste väärtuste üle arutleda.
Kuigi Eestit ja siinseid tegemisi tunnustatakse üsna palju väljastpoolt, tunneme viimasel ajal, et kohapeal on maad võtmas sisemine rahutus. Jääb mulje, et me ise enam ei märka ega oska hinnata seda, mis meie ümber head ja ilusat on.
Säärases olukorras meenutan ühte mõistulugu «Rikas või vaene».
Kord võttis rikas mees poja maale kaasa, et too näeks, kui vaeselt inimesed elavad. Nad veetsid terve päeva ja öö ühe vaese talupoja juures. Tagasi koju jõudnud, küsis isa pojalt: «Kuidas sulle maal meeldis?» «Kõik oli suurepärane!» vastas poeg. «Kas nägid, kui vaesed võivad inimesed olla?» päris isa. «Jah, isa!» lausus poeg.
«Mida sa sellest õppisid?» tahtis isa teada ning poja vastus kõlas: «Ma nägin, et meil on kodus üks koer, neil aga neli. Meil on bassein keset aeda, neil aga lahesopp, mille äärt pole näha. Meie valgustame oma aeda lampidega, aga neile paistavad tähed. Meil on tagaaias ilus aed, neil on aga terve silmapiir.»
Poja sellise vastuse peale jäi isa sõnatuks. Poeg aga lisas: «Aitäh, isa, et näitasid mulle, kui rikkalt võivad inimesed elada.»
SEE LUGU tuletab meelde, et põhjust rõõmu tunda on küll ja küll, ometi keskendume vigadele. Probleemide ülemäärane tähtsustamine ei aita aga elu edasi arendada. Soovides midagi paremaks muuta, peame õppima probleemide taga võimalusi nägema. Elluviidud uued lahendused ja innovatiivsed ideed ongi arengu alustalad.
Viljandimaal on rohkesti väärtuslikku olnud ajast aega ja nii jääb ka tulevikus. See on väärt kant.
Meil on üks Eesti turvalisemaid maakondi. Siin on rahulik elutempo, soodsad eneseteostusvõimalused, rikkalik kultuurielu, kaaskodanike rõõmsad näod, puhas keskkond ja palju teisigi väiksemat sorti paiga eeliseid.
Lisagem veel, et meil on maakondadest väikseim tööpuudus, Viljandi ümbruse omavalitsused on võtnud oma inimeste ja piirkonna arendamise südameasjaks ning haridusvõrgu ajakohastamise esimese süsti on saanud just Viljandimaa.
Kui laiemalt vaadata, võib just meie kanti pidada pärimuskultuuri hoidjaks ja rahvusliku identiteedi kandjaks.
Need on väärtused, mille on ühelt poolt kinkinud loodus. Teisalt on need suuresti meie endi ja kaaskodanike loodud. Olgem siis nende üle uhked!
SAMAMOODI NAGU märkame väärtusi looduses, peaksime neid tähele panema ühiskonnas. Ning samamoodi tuleb ühiskonnaeluski näha probleemide taga lahendusi ja keskenduda nende lahendamisele.
Oleme juba harjunud, et umbes iga nelja aasta tagant on riigi ja kohalikus elus ärevad ajad, mil hakatakse paaniliselt otsima teiste vigu ning varitseb oht, et valimistuhinas võib kaduda osa väärtusest ja väärikusest.
Mõistagi võib samasuguseid hetki ette tulla ka muul ajal. Lihtne on öelda, et ärgem allugem sellises olukorras provokatsioonidele, sest kellegi eesmärk võibki olla ainult ärevust esile kutsuda, teadmatust ära kasutada. Aga väärikas kodanik jääb ka kriitikat tehes ja ühiskonna valukohtadele osutades väärikaks.
Kui osutame sellele, et riik peaks kodanikuga suhtlemist parandama, siis tegelikult saame alati alustada iseendast. Hurjutades riiki, kaugeneme ka ise lahenduse leidmisest. Tehes õigeid ja häid tegusid iseendale, muudame riikigi tugevamaks.
Suur tänu kõigile, kes on Viljandimaa väärtused üles leidnud, maakonna arengut toetanud ja siinse arengu järjepidevuse kandjaks olnud. Kõigile, kes on uskunud ja järginud põhimõtet, et ükskõik milliseid muudatusi me ka ei vajaks, seda kõike saame teha ainult meie endi toel. Riik ja kodanikud on üks tervik ning arenguruumi on alati nii riigil kui kodanikel.