/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)
/nginx/o/2011/08/02/694764t1hb07e.jpg)
Et mitte siirduda päris algusesse ja hakata rääkima, kuidas inimene arenes, võtame kohe käsile rudimendid. Rudimentsed elundid või kehaosad annavad märku, et oleme suguluses teiste imetajatega, ent erinevalt loomadest ei vaja me neid ja seepärast on nad mandunud.
Võtame kas või sabakondi. Inimene ei tee sellega midagi, ent sabakandja küll. Või siis kõrvalihased. Paljudele loomadele on võime kõrvu liigutada elutähtis, aga inimene saab selleta suurepäraselt hakkama.
Rudimente kasutame ka kõnekujundites. Sageli võib kuulda, et miski ajas inimese tagajalgadele või et mõni meie suguvend hiilis, saba jalge vahel, eemale, tõmbas end voodis mõnusasti kerra, ajas turjakarvad turri või kikitas ärevalt kõrvu.
Palju oleneb inimese keele- ja kujunditundlikkusest. Mõne sunnib väljend, milles räägitakse tagajalgadele tõusnud inimesest, nägu krimpsutama, aga kerratõmbumise kujundisse suhtub ta leplikult — kõik sõltub sellest, kuidas keegi kuuleb ja kujutleb.
Kui me ei võta kõike täht-tähelt, vaid naudime sõnamängu, on seda laadi rudimendid igati omal kohal.