Produtsent Artur Talvik, «Detsembrikuumus» on juba jupp aega linal olnud ning publiku hulk on igati korralik ja kriitika valdavalt soe. Mida üks produtsent veel tahta võiks?
Eesti saatus rippus hapra juuksekarva otsas
5. detsember 2008, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli meeldiv üllatus küll. Olin veendunud, et vaatajanumber tuleb hea, aga tavaliselt kipuvad see ja kriitika lahku minema: kiidetakse neid filme, mida paljud inimesed vaadata ei taha, ja vastupidi.
Ma ise pole küll veel seda filmi näinud, ent üks mu sõber vaatas selle ära ja teatas, et on nüüd patrioot.
Väga tore! Sellist üllatavat tagasisidet on ka minul olnud: tuleb juurde inimene, kellest võib arvata, et talle Eesti üldse korda ei lähe, ning ütleb, et film mõjus ja pani mõtlema.
Märul ja romantiline armulugu torkavad kohe silma, aga filmi tegijatele on vist tähtsam hoopis miski muu.
«Detsembrikuumust» peaks ennekõike vaatama kui filmi. Me nägime palju vaeva, et see näeks välja ja kostaks tõelise filmina, milles on huvitavad näitlejatööd. Dramaturgilise ajalootõlgenduse ja klassikalise filmitõlgenduse kaudu võiks aga inimestel tekkida ka suurem huvi oma riigi ajaloo vastu. Kui see huvi mingilgi määral tekib, on film oma ülesande täitnud.
Mind üllatas see, et isegi paljud kõrgelt haritud inimesed ei teadnud 1. detsembri sündmusi. Film on parim vahend rääkida säärastest asjadest suurele rahvahulgale.
Eks see aita alati kaasa, kui kuiv ajalugu tänu näitlejatele elavaks muutub.
Just. Sul on, kellega samastuda, ja sa võid korraks ise nende sündmuste sees virtuaalselt elada.
Te näite praegu väga rahulik. Aga küllap tuli enne filmi esilinastust ette ka olukordi, kus te pead vastu seina tagusite.
(Naerab.) Niisuguseid situatsioone oli tegelikult ka võtteperioodil. Olen juba öelnud, et tegemist on minu karjääri raskeima filmiga. Ettevalmistusperiood oli väga lühike, võtted olid kõige keerulisemal ajal, mis Eestis olla saab: detsembris ja jaanuaris. Külm, sula... Ilm vaheldus kiiresti. Lisaks veel töötamine öösel ning Tallinna vanalinnas, mis on üldse üks keerulisemaid võttekohti.
Võttegrupp koosnes soomlastest, leedulastest ja venelastest. Näitlejatega töötati eesti keeles, platsil kõneldi aga inglise keelt. Grupp oli ka erakordselt suur — ega me muidu oleks nii kiiresti valmis saanud. Soome operaator ütles meie graafiku kohta, et Hollywood oleks seda tööd poole kauem teinud.
Ja ega finantsolukord olnud ka just hõisata. Veel paar nädalat enne esilinastust oli üsna keeruline seis.
Kuidas on seis praegu? Kas tulite ots otsaga kokku?
On veel tasumata arveid, aga usun, et jõuludeks saavad need ilusasti makstud. Loodame väga, et film läheb ka teiste maade kinolevisse. Usaldan «Sakalale», et suure tõenäosusega on see esimene Eesti film Gruusia kinolevis. Läbirääkimised käivad veel naabermaade ning Tšehhi, Ukraina ja Ungariga. Kui nendest pooledki õnnestuvad, on see Eesti filmile erakordne saavutus.
«Detsembrikuumuse» juures ei pääse me paralleelidest pronksiööga. Kas teie filmi kohta on ka Venemaalt tagasisidet kosta olnud?
PÖFF-il on üks filmiturg, kuhu peaks tulema ka Venemaa ajakirjanikke. Eks siis näe, kuidas nood filmi vastu võtavad.
Masendav läbikukkumine oli meil Narvas, kus film jooksis kaks nädalat ja keskmine vaatajate arv päevas oli kaks inimest. Ja ei saaks öelda, et me Narvaga vaeva ei näinud: oli reklaam venekeelses meedias, olid raadiosaated ja mis kõik veel. Aga see ei mõjunud. Ilmselt elab Narva ikka mingis hoopis teises kookonis. Lõimumisest ei saa seal juttugi olla.
Aga kuidas oleks õigem filmi tõlgendada: kas seda peaks võtma kui ajaloolist tõde või kaalub kunstiline külg faktipoole üles?
Ennekõike on «Detsembrikuumus» ikkagi film. Kindlasti pole see sajaprotsendiline ajalooline tõde. Meie peategelased on välja mõeldud ning kannavad endas selle ajastu koondtüüpi. Aga meil on ka mitu ajaloolist tegelast.
Kas need sündmused just täpselt niimoodi toimusid, selle üle võib muidugi vaielda, aga üldiselt pole ka ajaloolased meie filmi suhtes kriitilised olnud.
Kas teil on ka tulevikuplaane? Kuulda on olnud «Ümera jõe» teemalise loo ettevõtmisest.
Seda on tõesti pakutud, aga ma olen ära öelnud.
Ajaloolise filmi tegemine on tänamatu töö, eriti kui sul on ajaloolased pundis. Tundub, et nende hulgas on mitu klanni, kes tõe eest võitlevad, ning selle võitluse hammasrataste vahele jääda ei ole kuigi tore.
Eesti ajalugu käsitlev film nõuab kodumaist rahastamist, kusjuures see on tavalisest kallim projekt, kui tegu pole just tubase draamaga. Raha kokku saada on väga raske.
Olen lae ära puudutanud.
Teid toetasid ju ka erafirmad. Kas see oli neile äriprojekt või tegid nad seda missioonitundest?
Väga palju oli missioonitunnet.
Tõsi, osa ärimehi ütles mulle kohe turris olekuga ära, et kurat, Vene turg on meilt niigi ära võetud ja nüüd sa tahad sellise provokatiivse filmi taha minu nime panna. Teised aga sõnasid, et Eesti asi — muidugi. Ja andsidki kohe raha.