Pool elu koolis pole koorikut kasvatanud

Tarvastu gümnaasiumi koolipsühholoog Ave Rohtla-Alp arvab, et vasakukäelised nagu tema võivad maailma pisut teisiti peegeldada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui Tarvastu gümnaasiumi psühholoogi ja õpetaja Ave Rohtla nime juurde tunniplaanis sigines tähekombinatsioon «Alp», küsis mõnigi õpilane, kas tegu on lühendiga seni nägematust teaduskraadist.

Toona, 11 aastat tagasi, polnud õpilaste hämmingus midagi imekspandavat — olid nood ju oma õpetajat pidanud emantsipeerunud ja ennast üha täiendava naise võrdkujuks ega osanud kahtlustadagi abiellumisega kaasas käivat nimemuutust.

Siiski pole Ave Rohtla-Alp nõus arvamusega, et noored ei näe õpetajas oma murede, rõõmude ja eraeluga inimest, vaid võtavad teda kui tööle jäägitult pühendunud veidrikku, kes varahommikust hilisõhtuni sufiksite, Puškini luule ja kontrolltööde peale mõtleb. Eeldab ju õpetajatöö isiksust ja isiklikkust.

«Pealegi on väikses kohas raske anonüümseks jääda — kaaskodanike huvi ühe pedagoogi ostukorvi sisu ja trepikoja ees peatuvate autode vastu on väiksele kogukonnale iseloomulik paratamatus,» leiab ta ning lisab muiates: «Ütlen ausalt, et jälgin ka koolivälisel ajal, kas ma vastan sellele, mida inimesed ühelt õpetajalt eeldavad.»

Nii-öelda külasündroom on Ave Rohtla-Albi meelest mõnes mõttes kasulikki: nõnda mõistetakse üksteist klassiruumis paremini. Näiteks aimab õpetaja, miks mõnel lapsel on vahel väsinud ilme ja kodused ülesanded tegemata, ega hurjuta teda asjatult.

Teisalt teeb see psühholoogitöö keeruliseks.

«Mõnikord võib mulle usaldatud info pääseda ringlema hoopis kuskilt mujalt, sest inimesed lävivad tihedalt. Niisugusel juhul on mul raske kummutada kahtlust, et ma pole kutse-eetikat rikkunud,» põhjendab Ave Rohtla-Alp.

Sestap eelistab ta olla võimalikult harva pihiema rollis ning saadab hingetraumadega või teraapiat vajavad lapsed mujale teiste spetsialistide juurde.

«Koolipsühholoogi ülesanne on pisut teine,» jätkab Ave Rohtla-Alp. «Mõnikord piisab noore inimese mure leevendamiseks lihtsalt sellest, kui ta saab kellegagi omi mõtteid selgeks ja südant kergeks rääkida. Samuti on koolipsühholoog omamoodi vahemees, kes aitab täiskasvanutel ja noortel teineteist paremini mõista, hoomab õpilaste hulgas väljajoonistuvaid jõujooni ja suhteid ning oskab sellele tuginedes kolleegidele nõu anda.»

Siiski tuleb keerulises eas kasvandikega ette olukordi, kus ükski raamatutarkus ega psühholoogiline käibetõde ei toimi ning lahenduse leidmine sõltub õpetaja vaistust ja katsetamisjulgusest.

Naer ja pisarad

On aga veel üks abivahend, millest koolitöös alati kasu on. See on huumorimeel. Ave Rohtla-Alp pole naljasoonest kaugeltki ilma jäetud ja tema võllanaljalembus on üldtuntud.

«Kummaline on, et kui täiskasvanud peavad mind mõnikord sarkastiliseks, siis lapsed pole seda kunagi teinud. Nemad võtavad kõike vahetumalt,» kõneleb ta.

Naine tunnistab, et on pead murdnud, miks mõjub tema tihtilugu hoopis teisiti kui kõrvalseisja, ehkki käitub ja räägib täpselt samamoodi kui too. «Olen isegi kahtlustanud, et äkki on tegu minusuguste vasakukäeliste eripäraga.»

Selgituseks tutvustab psühholoog teooriat, et inimese kohta enim infot andev kehakeel avaldub vasakukäeliste puhul peegelpildis, mistõttu neid «loetakse» pahatihti valesti. «Läbinägelikud lapsed ennast aga sellest pahupiditrikist petta ei lase.»

Küsimusele, mida ta peab oma suurimaks saavutuseks, vastab Ave Rohtla-Alp: «Olen säilitanud oskuse enda üle naerda.»

Tema arvates on inimloomus läbi ajaloo jäänud üsna ühesuguseks, ehkki sotsiaalne lihv ja kasvatus võivad mõjutada meid oma väiklasemat ja naeruväärsemat mina alla suruma. «Nii on naerus inimlike nõrkuste üle alati ka muiet iseenda üle ning sarkasmis paras annus eneseirooniat.»

Pärimise peale, kas küünilisus on ühtlasi kaitsekiht, et võõras mure liiga ligi ei pääseks, ütleb Ave Rohtla-Alp, et ei usu sellise kooriku otstarbekusse.

Ehkki raamatust ja multifilmist tuttava hirvepoisi Bamby ema surm teda nuttu lahistama ei pane, peab ta end üle keskmise emapaatiavõimeliseks.

«Pisaraid kiskuvad filmid jätavad mind külmaks. Seevastu on mul mõnikord valus ja piinlik komöödiaid vaadates,» tõdeb ta ning lisab selgituseks, et peab silmas näiteks Vene linateostes ette tulevaid stseene, kus inimlik armetus avaldub hinge kriipivalt koomiliselt.

Lapsed ja vanemad

Koolielus ettetulevate keeruliste suhete ja noorte inimeste muredega aitab Ave Rohtla-Albil toime tulla enese jälgimine.

«Teadvustan endale, et ükskõik kui palju ma ka mõnele lapsele kaasa ei elaks, ta pole minu isiklik laps. Ma ei tohi vanema rolli üle võtta,» räägib ta.

Seda rolli tuleb aga kanda kodus. Küsimusele, kui hästi teooria praktikas välja kukub, vastab õpetaja, et oma seitsmeaastase poja Karl-Kristoferi näite varal on selgemast selge, et kodu saab luua vaid kasvamiseks tingimused, kuid vägisi kedagi kasvatada pole võimalik. Küll aga on tal õnnestunud vältida või heastada vigu, mille tagajärgi tal psühholoogitöös sageli leevendada tuleb.

«Näiteks kui ma taban ennast näägutamas, tõmban kohe pidurit.»

Koolitöös on Ave Rohtla-Alp tähele pannud, et tänapäeva laste üks levinum mure on vanemate ajapuudus.

«Tähtis ei ole mitte see, kui mitu tundi lapsele pühendatakse, vaid see, kuidas seda tehakse,» rõhutab ta. «Olmemurede tõttu endasse kapseldunud töötu vanem võib veeta lapse kõrval terve päeva, olemata tema jaoks olemas.

Samuti pole kasu hajameelsest huvi teesklemisest. Seevastu ka viisteist minutit päevast võib head vilja kanda, kui see on kantud jäägitust ja siirast huvist ja hoolivusest.»

Oma pojalt on Ave Rohtla-Alp enda sõnul õppinud eelkõige kannatlikkust.

«Lapse kõrval on võimalik uuesti läbi elada tolle ea rõõme. Kristoferi abiga on mulle aga selgeks saanud, et minus on vähem last, kui ma sooviksin,» kõneleb ta ning ütleb, et mäletab hästi oma lapsepõlve viimast mängu. «Ehitasime õega nukumaja ja kui kõik asjad said sinna paika pandud, nentisin: «Valmis!» See kõlas lõplikult ja punktipanevalt.»

Teosed ja tõdemused

Kui ma pärin, milline teos ta olla sooviks, vastab Ave Rohtla-Alp, et ta oleks «Alice imedemaal».

Fakt, et oma lemmikraamatu «Meister ja Margarita» luges Ave Rohtla-Alp lapsepõlvest peale läbi igal aastal, räägib samuti enda eest. Viimased seitse aastat pole ta seda teinud. «Küllap ma pole enam nii rahutu ega otsi enam nii palju vastuseid,» pakub ta ise põhjenduseks.

Pole tarvis olla psühholoog, et teada: läbielamised jätavad hinge jälje, ent ei anna inimesele automaatselt lisaväärtust. Oma sügavaimast murest kannataja aupaiste loomine on sama tulutu kui selle mure eitamine. Katsumuste tuumani võib inimene jõuda üksnes mõne rahuliku tõdemuse kaudu. Ave Rohtla-Albi puhul ei taandu see mõttekäik salongifilosoofiaks.

Tütre kaotuse üle elanud naisele on lein tuttav tummadest küsimustest leppimiseni. «Ma riskin kõlada kalgilt, aga kõigest on võimalik õppida,» sõnab ta. «Pärast lapse surma hakkasin ma nägema, kui head, delikaatsed ja toetavad on inimesed minu ümber.»

See sügav arusaam ongi Ave Rohtla-Alpi Mustlas paigal hoidnud.

«Kui ma mitu aastat hiljem võitsin loteriiga, tulid needsamad inimesed ja kallistasid mind, et jagada minuga rõõmu,» nendib ta.

Jagada elu kõikides tahkudes — veidrat, julma, lõbusat, nukrat, paratamatut ja ettearvamatut elu. Nagu ühel tavalisel imedemaal.