Ajal, mil Euroopa üha enam integreerub — vähemasti võimukandjate unistustes —, käib kultuur, igatahes märgatav osa kultuurist jonnakalt oma rada. Veel huvitavam on see, et eri rahvastel oleks justkui tööjaotus: itaallastel on muusika ja maalikunst, sakslastel oma muusikaklassikud ning samuti klassika ja kunsti seisusse tõusnud autotööstus, prantslastel kunst (sealhulgas kokakunst) ja kirjandus, brittidel kirjandus, teater ja filmid. Ning nõnda edasi.
Muidugi on see primitiivne ja üldistav jaotus, aga pisut tõde leidub selles ometi. Kui antaks valida, sõidaksime kõik hea Saksa autoga, sööksime prantslaste valmistatud hõrgutisi, kuulaksime mõnda kaunist itaalia meloodiat ning saaksime elamuse brittide vändatud suurepärasest ajaloodraamast. Neist soovidest osa on üsna hõlpus täita.
Aga väikesel Eestilgi on vaimustavat muusikat, kunstnikke, kelle teoste ette kauaks seisma jääda, ja teatrietendusi, mis ei kao meeltest pikka aega pärast vaatamist. Ühtlasi on neil see hindamtu lisaväärtus, et nad on meile südamelähedased — meie enda omad.