Randel Länts: Euroopa loobugu tekisikutamisest

Suurema osa ajast Brüsseli võimukoridorides veetva Viljandi linnavolikogu liikme Randel Läntsi hinnangul vajab Euroopa Liidu välis- ja majanduspoliitika juhtimine põhimõttelisi ümberkorraldusi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso avaldas üleeile europarlamendi ees peetud iga-aastases kõnes arvamust, et Euroopa Liit peaks tulevaste majanduslike ja poliitiliste kriisidega toimetulemiseks arenema rahvusriikide föderatsiooniks.

Brüsselis Euroopa Parlamendi liikme Ivari Padari nõunikuna töötav viljandlane Randel Länts peab seesugust suunda mõistlikuks. «Kuni iga riik ühist tekki egoistlikult enda poole sikutab, on reaalne oht, et Euroopa muutub üleilmses konkurentsis tähtsusetuks,» ütleb ta.

Randel Länts, kui üllatav teie arvates oli, et José Manuel Barroso oma kolmapäevases kõnes otsesõnu rahvusriikide föderatsiooni jutuks võttis?

Nendele, kes on debatte jälginud, ei olnud see arvatavasti väga suur üllatus. Suvel niinimetatud pangaliidu ümber toimunu oli üsna selge indikaator. Aga eks ka varasemad Barroso väljaütlemised ole viidanud sellisele suundumusele. Minu arvates on see igati hea ja asjakohane.

Miks?

Arvestades seda, kuidas Euroopa on juba neli aastat kriisis väänelnud ega ole suutnud sellest pääsemiseks ühtki märkimisväärset sammu astuda, on selge, et midagi peab muutuma. Ühiselt tegemise vajadus on olemas ning föderatsiooni vorm pakuks selleks häid võimalusi. Nii saaksid olulised institutsioonid kriitilistes olukordades kiiremini reageerida.

Minu arvates võiks me Barroso räägitust isegi sammukese kaugemale minna ja mõelda tõelise föderatsiooni moodustamisele.

Mis on Euroopa Liidu suurimad nõrkused? Miks ta ei suuda hätta sattudes kiiresti ja otsustavalt tegutseda?

Sest igal liikmesriigil on egoistlikud huvid. Igaüks püüab meid ühendavat tekinatukest enda poole tõmmata ja vaadata, kuidas endal paremini läheks.

See on ju loomulik. Meiegi siin Eestis tahame, et siit valitud poliitikud tegutseks Brüsselis ennekõike meie huvides.

Lühikeses perspektiivis on see mõistetav. Aga kokkuvõttes on niisuguse tekisakutamise hind see, et 20—30 aasta pärast ei istu G8 laua taga enam ühtki Euroopa suurriiki. Kui me ühiselt ei tegutse ja tõele näkku ei vaata, toob see paratamatult kaasa Euroopa tähtsuse vähenemise maailmas. See pole meist kellegi huvides.

Euroopa otsustusprotsess takerdub praeguse süsteemi juures kohalikesse valimistesse. Meenutagem, kuidas eelmisel aastal lükati Kreeka abistamise üle otsustamist mitu korda edasi, sest taheti ära oodata Soome valimistulemused. Ja isegi siis, kui valimised olid möödas, ei saadud kohe tegutseda, sest soomlaste koalitsiooniläbirääkimised venisid ootamatult pikaks.

Kui otsustusmehhanism sõltub nii palju ühe pisikese, vaid viie miljoni elanikuga riigi valimistest, ei jõua me laias vaates kuigi kaugele. Tasub meenutada, et ainuüksi Saksamaal on 16 liidumaad, kus igaühes elab aritmeetiliselt võetuna viis miljonit elanikku. See seletab, miks oleme pidevalt valimistest halvatud.

Niisiis on praegu küsimus selles, milline poliitika oleks mõistlik lahendada Euroopa tasemel. Näiteks peaks kindlasti välispoliitikat tugevalt koordineerima. Samuti majandus- ja fiskaalpoliitikat.

Jah, me oleme sunnitud seejuures kaalukausile panema riikide suveräänsuse. Aga kui me nii ei tee, peame küsima, mis on selle hind. Vaevalt saab Eestile kasulik olla, kui näiteks Saksamaa kogu maailma silmis marginaliseerub.

Kas siin pole suure ühiskondliku rahulolematuse ohtu? Meenutagem, kuidas euroreferendumi eel jahvatasid kõik poliitikud sellest, kuidas pole õige öelda, et tuleme ühest liidust ja läheme teise samasugusesse, sest Euroopa Liidul pole midagi sarnast Nõukogude Liiduga — see on riikide liit, mitte liitriik. Nüüd näikse tuul pöördunud olevat.

Nõukogude Liidus olime sunniviisiliselt ja otsustusprotsessis polnud meil mingit mõjuvõimu. Euroopa Liiduga on teine lugu. Esiteks oleme seal vabatahtlikult ning teiseks saame poliitika kujundamises kaasa rääkida. Need on põhimõttelised erinevused!

Euroopa föderatsioon ei saa kunagi olema samasugune, nagu on Ameerika Ühendriigid, sest seal on üks rahvas. Euroopa jääb paljude rahvaste ja riikide koosluseks.

Minu meelest on küsimus selles, mis on mõistlik ja mis ei ole.

Pean arukaks teha teatud asju ühiselt, et saavutada üleilmses kontekstis paremaid tulemusi ja püsida teiste majanduspiirkondadega konkurentsis. Kui me igaüks ajame siin oma asja, pole me varsti enam mitte kuskil.