EESTI ON IIDSETEST aegadest olnud järjestikuste haldusreformide tallermaa. Jäägu nende historiograafiline väljatoomine meie 800 aasta kestel kirja pandud ajaloost erialainimeste hooleks. Mina meenutan vaid üht mõnekümne aasta pikkust lõiku.
Olav Renno: Vaadakem poole sajandi taha
18. märts 2009, 09:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Moskva dirigeerimisel Balti riikides toimunud sotsialistliku ülesehitustöö osa oli ka haldusjaotuse «korrastamine». Augustis 1945 üllatati rahvast külanõukogude loomisega. See öeldi olevat vajalik selleks, et lähendada nõukogude võimu töötavatele hulkadele.
Igasse valda loodi valla täitevkomitee kõrvale kaks või kolm külanõukogu (neljal väikesaarel vaid üks ja paaris vallas isegi kuni viis). Kokku sai neid 637.
Vallad kestsid kuni septembrini 1950, mil moodustati 39 rajooni kokku 641 külanõukoguga ning 27 rajoonile alluva linna ja 22 aleviga. Viis linna jäid vabariiklikku alluvusse (hiljem lisandus Sillamäe).
Vähem kui nelja aasta pärast algas külanõukogude järkjärguline ühendamine. 1980. aastatel oli neid alles vaid veerand tuhat ning 1991. ja 1992. aastal muudeti need peaaegu kõik valdadeks.
AGA NII NAGU varem leiti külanõukogusid ja rajoone olevat liiga palju, arvati siis sama valdade ja väikelinnade kohta. Nende ühendamine-ühinemine algas 12 aastat tagasi enam-vähem omal soovil ja kokkuleppel. Peagi peeti ühinemistempot liiga aeglaseks ja püüti
auru juurde panna.
Soovitud tulemusi pole toonud üsna kopsakad ühinemistoetused ega aeg-ajalt ette joonistatud kaardiskeemid. Omaette askeldada paistab olevat uhke ja hää ning eks mõneski vallas püüa kohalik võimuladvik kümne küünega kohal püsida — kus sa, hing, mujal ikka niisuguse kaunis toeka ja enda kujundatud palga leiad.
AASTATE JOOKSUL Tallinna kabinettides ametis olnud regionaalpoliitikud on pannud ette hulga ühinemisskeeme. Kõige enam huvi on neist pakkunud rõngasvaldade tekitamine tõmbekeskuste ümber ja nüüd maakondade valdadeks kujundamine.
Maakonnalinnade elanikel ei paista sellest plaanist olevat sooja ega külma, maarahvas aga on administratiiv- ja sotsiaalteenuste raskemini kättesaadavaks muutumise pärast mures.
Juba praegustes uutes suurvaldades on sellega probleeme. Näiteks kui 36 kilomeetri pikkuseks venitatud Türi vallas saab lihtsamaid küsimusi lahendada endiste vallavalitsuste ruumides tegutsevate teeninduspunktide kaudu, siis surma või sündi registreerima tuleb ikkagi Türile sõita. Kahala või Villevere küla inimestele tähendab see kokku 50-kilomeetrist teekonda edasi-tagasi.
MUU HULGAS on ette pandud ühineda endiste kihelkondade piire järgides. Need on aga ammu jäänud vaid etnograafilis-ajaloolisteks mõisteteks. Juba aprillis 1919 lõppes Eesti Ajutise Valitsuse otsusega kihelkondade (neid oli tollal 107) administratiivne funktsioon. 1950. aastal lõhestusid endised kihelkonnad aga mitme, Pilistvere näiteks kolme rajooni vahel.
Pealegi olid kihelkondadeks jaotumise aluseks luteriusu kogudused, kuid niisuguse administratiivjaotuse vastu võiksid protesteerida teiste usulahkude esindajad.
Järjest harvemaks muutuva kirikuskäimise tõttu on endine kihelkondlik ühtekuuluvustunne paraku redutseerunud vaid kodukalmistule matmise ja kalmistupäevadel haual käimise tasemele.
MAAKONDADE valdadeks muutmise vastu räägib eelkõige nende erinev suurus. Pärnumaa pindala on 4800 ruutkilomeetrit ja Hiiumaa oma kõigest 1025 ruutkilomeetrit. Kui Harjumaal (ilma Tallinnata) elab umbes 125 000 inimest, siis Hiiumaal on neid vaid 10 000 ringis. Viimane oleks vallana päris paras ja sinnapoole asjad tüürivadki. Mida teha aga Saaremaal (2900 ruutkilomeetrit ja 35 000 elanikku) ja mandril?
Muide, meie valdade ja väikelinnade rahvaarv on praegu kogusummas napilt 690 000 ehk pisut üle poole Eesti elanikkonnast.
Meenutame ka kunagisi rajoone. Nende keskustest on üle poolte praegused vallakeskused: Abja-Paluoja, Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Keila, Kose, Lihula, Loksa, Märjamaa, Orissaare, Otepää, Paide, Põltsamaa, Põlva, Rakvere, Rapla, Räpina, Suure-Jaani, Tapa, Türi, Vastseliina, Võru, Väike-Maarja ja Vändra, samuti teisenimelise valla keskusena Kilingi-Nõmme, Pärnu-Jaagupi ja Tõrva.
Ülejäänutest on osa maakonnakeskused, näiteks Haapsalu, Kuressaare (toona Kingissepa), Pärnu, Tartu, Valga, Viljandi ja Kärdla, või säilitanud tõmbekeskuse maine, näiteks Kallaste, Kiviõli ja Mustvee.
Kunagiste rajoonide suurus oli kaunis võrdne, rahvaarv oli muidugi suuresti erinev. Piiride tõmbamine oli tükati meelevaldne. Näiteks Lasva valda kuulunud Lepassaare kant rebiti Võrumaast lahti ja see sai Räpina rajooni osaks, keskusest peaaegu 35 kilomeetri kaugusel. Nüüd kuulub see Orava valda Põlvamaal.
Praegu on see ääremaa heaks illustratsiooniks Toomas Hendrik Ilvese kümme aastat tagasi valimiste eel Viljandimaal välja käidud hoiatusele, et Eestil ei tohi lasta minna nii, nagu läks Uruguais, kus 85 protsenti elanikest on koondunud slummistuvasse pealinna ja ülejäänud maa on hõredalt asustatud karjamaa.
AGA TIHTIPEALE oblastite taastamiseks sõimatud nelja suure maakonna kava — tont temaga. Olgu pealegi, sest niikuinii on vargsi igasugu asutusi maakondadest koondatud nelja piirkonda ehk regiooni, nii et teenuste tarbijad ja pakkujad on selle süsteemiga pikkamööda harjumas.
Aega meil mõtlemiseks ja arutlemiseks on — sügiseste valimiste eel ei tule valdade ühinemisest või ühendamisest niikuinii veel midagi välja. Juba sellekohase seaduse kinnitamiseks jäänud ainult kuuajaline tärmin teeb selle sammu teostumise võimatuks.
Et kunagised rajoonikeskused on tänini enamjaolt jäänud ümbruskonna tõmbekeskusteks, oleks maarahva harjumine sellise uue halduskorraldusega suhteliselt valutu. Igatahes on äraunustatud vana mõnigi kord osutunud heaks uueks. Mõelgem sellele.