Öeldakse, et telesaadetest hakatakse kirjutama siis, kui tegelikult midagi öelda pole. Prooviksin seda viga vältida, kuid teisalt: vigadest õpitakse ja kordamine on tarkuse ema. Seega jõuan minagi välja palju kirutud tõsielusarjadeni.
Repliik: Tuhkatriinud kahurilihaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjandusteoreetikud on täheldanud, et kindlaid tingimusi arvesse võttes saab teos tõenäoliselt bestselleriks. Kokku on välja pakutud kolmkümmend niisugust kriteeriumi, ent müügieduks on hädavajalik täita vähemalt kümme esimest.
Näiteks peavad tegelaste karakterid selgelt välja joonistuma, seltskonnas peavad olema oma Colombinad, Pulcinellad ja Arlecchinod. Juba esimestel lehekülgedel peab sündima dialoog. Keegi peab loo käigus rikastuma või muutma oma positsiooni ühiskondlikul redelil. Soolised suhted ja ihaldusobjektid peavad paigas olema.
Üks õõvastavamaid, ent vältimatumaid edu pante on aga võtmetegelase sandistumine või surm. Selles valguses ei paistagi enam kummaline, et Ladina-Ameerika «seepidele» alati turgu leidub.
Ent nukraks teeb, et ka tõsielusaadetes osalejate mõtteline sandistamine, sündigu see siis võtetel või kommentaariumides, on stsenaariumisse juba sisse kirjutatud. Veelgi kurvem on tõsiasi, et ehkki vanad head nipid on Vesipruulidele teada juba ammu, toovad need loodetud edu vaid vähestele.