Kui mõni nädal tagasi Tartus uhiuue 4D seiklusfilmi «Ahhaa, Lottele külla» esitlusele sattusin, ei osanud ma ees seisvast suurt midagi loota.
«Lottele külla» — elamusrikas sõit Eesti looduses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõistagi oli tore vaadata, kuidas Lõunakeskuses Ahhaa elamuskino ees robot külalistele maasikaid pakkus ja filmi tegijad muljeid jagasid.
Sain teada, et «Ahhaa, Lottele külla!» lõi Eesti Joonisfilm teaduskeskuse Ahhaa tellimusel.
«Meile oli põnev teha esimest korda 4D filmi,» kõneles režissöör Janno Põldma. «Pidime oma arvutiparki kõvasti suurendama, et tehnika niisugusele infomahule vastu peaks. Kuid film on täpselt selline, nagu me seda Tiiu Sillaga poolteist aastat tagasi vaimusilmas nägime. Tahtsime, et filmis oleks Lotte ning tegevus toimuks Eesti looduse keskel.»
Kui korraldajate käest pileti sain ja sellele trükitud kellaaega nägin, hakkasin kahtlema, kas mul ikka jätkub indu viieminutilise seansi vaatamiseks poolteist tundi oodata. Ahhaa elamuskino mahutab ju vaid veidi üle tosina vaataja, kuid publikut oli esimesel päeval tunduvalt rohkem.
Väike umbusk püsis seansi alguseni, mil saalis istet võtsin ja kuulekalt tooli turvavöö kinnitasin. Millegipärast tulid mul seda tehes meelde Ameerika mäed, mille paar aastat tagasi sõprade survel ühes lõbustuspargis läbi pidin tegema. See oli adrenaliinirohke elamus.
Nagu viis minutit hiljem nentisin, ei jäänud «Ahhaa, Lottele külla» mainitud sõidule palju alla.
Kõigepealt sättis lepatriinu Tim oma käbilennuki valmis, et koeratüdruk Lotte juurde pannkooke sööma minna. Siis võttis sõiduriist tuule alla ja kihutas aknast välja kõrgete puulatvade kohale. Sama stsenaariumi järgi hakkas kõikuma minu all asuv tool, samal ajal kui ninale pandud prillid kiskusid mu joonisfilmimaailma.
Kuuskede kohal ringi vaadates tundsin samasugust joovastust nagu päris lennumasinaga sõites. Kiirel laskumisel hakkasid juuksed tuules lendlema ning esimese puraviku vastu põrkamine kutsus esile tahtmatu kiljatuse.
Sõit jätkus uljalt seente ja kändude, piibelehtede ja putukate vahel. Muttide kaevanduskäigus jõudsid kätte tõelised Ameerika mäed, mis vallandasid saalis nii hirmuhüüdeid kui naeru.
Veel väike põrge porilompi, kust paiskusid näkku veepiisad, ja lõpuks maandusimegi Lotte laual isuäratava pannkoogi kõrval.
Küsite, kas ma pärast seda seiklust veel kahetsesin, et pidin nii kaua oma seanssi ootama. Ei, ei kahetsenud. Vahetasime hoopis kaaslasega naerdes muljeid ja tõdesime: «Ka Eestis osatakse vahvaid asju teha.»