Viljandi spordikoolis peab praegu poolesaja korvpallipoisi treenimisega hakkama saama üks treener, teist juhendajat on tulutult otsitud juba üle poole aasta.
Viljandi korvpalli kimbutab treeneri ja treenijate nappus
4. juuli 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti pensioniikka jõudnud treener Vello Rits (pildil) nentis, et ehkki ta saab praegu üksinda hakkama, oleks teist meest kõrvale tarvis küll. Veel rohkem oleks vaja aga poisse, keda korvpalli juurde tuua, sest viimastel aastatel on neid üsna napiks jäänud.
Kui kaua olete treeneriametit pidanud?
Olen olnud treenerina ametis viis aastat. Olen korvpallitreenerina ülikooli lõpetanud, aga ametlikult jõudsin selle ameti peale alles nüüd. Koolides olen korvpallitreeninguid ja kehalise kasvatuse tunde teinud kogu aeg.
Milline on Viljandi spordikoolis korvpalli tase? Kas see on aastate jooksul kehvemaks muutunud või tundub nii ainult kõrvalt vaadates?
Korvpall pole minu arvates kunagi olnud Viljandi spordikooli paraadala. Parim aeg oli 1990.—2002. aastani. 1998. aastal tuldi korra miniklassis Eesti meistriks. B-klassis on saadud teisi ja kolmandaid kohti ning 2000. aastal lõpetati A-klassi meistriliiga põhiturniiril teise kohaga ja oldi finaalturniiril neljandad.
Viimane hea tulemus on 2009. aastast, kui B-klassi meeskond oli esiliigas teine. Käisime ka meistrisarja üleminekumängudel, aga kaotasime otsustavad mängud just lõppudega. See meeskond oli läbi aegade üks paremaid, aga kahjuks oli vaid seitse põhimängijat. Need otsustavate kohtumiste kaotused tulid selle pealt, et vastastel oli rohkem tegijaid ja lõpus värskust enam.
Viljandi maakonna meistrivõistlustel olid poisid tublid. See, et finaalis kaotasime, oli kõige rohkem treeneri ehk minu süü. Magasin lõpus maha õige koha mõttepausi võtmiseks ja andsin vastastele võimaluse.
Kas treeningule poisse jagub?
Poistega on kehvasti. Mullu sügisel, kui alustasime, tuli kõige nooremate klassi vaid kolm poissi. Aasta jooksul tilkus neid õnneks juurde. Treeninguteks on vaja minimaalselt kümmet poissi. Näiteks miniturniiril mängides on reegel, et veerandaja lõppedes tuleb terve viisik välja vahetada. Seega peab võistkonnas olema vähemalt kümme mängijat.
Miks mängijaid ei jätku?
Lapsi on vähe. Praegune minister ja endine maavanem Helir-Valdor Seeder tegi kord arvutuse, et maakonnas sünnib aastas paarsada last. Neist laias laastus pooled ehk sada on poisid. Paarkümmend ei taha üldse sporti teha ning järele jääb 80. Need tuleb siis kogu maakonnas jagada spordikooli kümne ala vahel. Kõigile ei saagi jätkuda.
See pole ju alati nii olnud, et poisse korvpallitreeningule ei piisa. Mis on juhtunud?
Varem oli lapsi rohkem ja spordialasid vähem. Linnas oli endisi tegevkorvpallureid, kes oma poegi treeningule suunasid, ja eestvedajad olid väga head. Järjepidevus kadus aga ära. Tundub, et selline järjepidevus isade ja poegade osas toimib Viljandis nüüd jalgpallis.
Kuidas mujal Eestis olukord on?
Tallinnas on treeningurühmadesse järjekorrad. Hiljuti rääkisin Rakvere treeneriga, kellel on ühes vanuseklassis 32 poissi ehk maksimaalne hulk. Minul on kõigi vanuseklasside peale kokku 52 poissi, kes jagunevad nelja rühma.
Eelmisel aastal loobus treeneriametist Andres Tamm, kes oli poisse juhendanud mitu aastakümmet. Spordikooli kodulehel on näha, et üks korvpallitreeneri koht on nüüd täitmata. Kas treeneripõuda on väga tunda?
Ühte treenerit oleks juurde vaja küll. Praegu saan hakkama ja gruppide treeninguajad sobivad, aga vaja on mõelda tuleviku peale. Kui teine treener leitaks, jääksin ma esialgu hea meelega samuti tööle ja taanduksin siis, kui uus inimene on töösse sisse elanud.
Eelmisel aastal otsiti treenerit ja korvpalliliidu kaudu olid juba eelkokkulepped sõlmitud, aga siis loobus see inimene Viljandisse tulemisest.
Kuidas korvpalliliit Viljandi praegusesse olukorda suhtub?
Korvpalliliit on vist olukorraga leppinud. Meie väljund on praegu olnud Eesti omaealiste meistrivõistlused. Eelmisel hooajal osalesime nendel kahe võistkonnaga. Meil olid A- ja C2-klassi esindus. A-klassist haarati kolm poissi ka AP Metsa meeskonda, mis mängis Eesti teises liigas ja tuli kolmandale kohale.
Paljudel Viljandist väiksematelgi linnadel on meistrisarja meeskond. Näiteks Valgal ja Võrul.
Valgal pole enda mängijad, vaid sisseostetud meeskond. Võrul on Parksepa korvpallikool, mis meeskonda toitis.
Kui Viljandimaa parimatest mängijatest meeskond kokku panna, siis kus see võiks Eesti tasemel mängida?
Kui meie maakonna parimad mängijad kokku panna, saaks vabalt mängida Eesti esiliiga ülemises otsas. Selleks oleks aga vaja inimest, kes ettevõtmist eest veaks, ja kindlasti raha. Spordikooli poistele oleks selline meeskond muidugi stiimul. On ju näha, kuidas teise liiga kohtumised arendavad. Iga mäng annab midagi juurde.
Kas spordikoolil oleks uuel hooajal sellisesse meeskonda mängijaid pakkuda?
Praegu mitte, sest suur osa lõppenud hooaja parimatest poistest lõpetas gümnaasiumi ja spordikooli, aga mõne aasta pärast kindlasti.