Jalgpall on parem kui keks

Randel Länts Foto: Elmo Riig / Sakala

EHKKI EES seisavad jalgpalli ja kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused ning suve­olümpiamängud, tunnen mina, et spordihooaeg on kuni sügiseni läbi. Euroopa suuremad jalgpalliliigad on suvepuhkusel ning uuesti läheb kõvaks andmiseks alles augusti keskel.

Harrastus- ja tugitoolisportlasena jälgin loomulikult teisigi suviseid suurvõistlusi, aga kõige rohkem tunnen siiski huvi sel nädalal algava jalgpalliturniiri vastu. See on mul muide 14. jalgpalli suurvõistlus vaadata.

Mäletan seniajani esimese klassi viimast koolipäeva, mil olin tunnistuse kätte saanud ning isa ütles, et nüüd läheme koju vutti vaatama. Oli Mehhiko 1986. aasta maailmameistrivõistluste avapäev.

Turniiri toimumisest suurt midagi teadmata, armusin mängu ja võistlusesse sellegipoolest esimesest silmapilgust ja lootusetult. Mängijad Platini, Rummenige ja Maradona, väravavahid Pfaff ja Schumacher ning treener Beckenbauer on mulle sügavalt mällu sööbinud.

JALGPALLI VAATAMIST võib võrrelda ameerika mägedel sõiduga: rahulikult alanud veeremine võtab ühtäkki üles kohutavad pöörded, süda peksleb ja tunded keevad üle. Viimasel ajal olen lemmikmeeskonna võitudele üliemotsionaalselt kaasa elades äratanud kõrvaltoas magajaid või tantsinud koos nendega teleka ees puntratantsu.

Pärast mängu, eriti kui see on hästi lõppenud, ei taha uni tulla. Mõnikord vähkren voodis ligi tunni ning kerin mälus kõikvõimalikke episoode edasi-tagasi.

Jalgpall on nagu iga teinegi spordiala tänapäeval üht­aegu teadus ja äri. Tipptasemel mängijad on nii meditsiiniliselt kui füüsiliselt trimmitud viimase piirini. Nende sooritusi ja saavutusi jälgivad professionaalid, tehes igast liigutusest statistikakillu, mis hiljem moodustavad andmete maatriksis terviku.

Analüüsitakse mängu jooksul läbitud distantsi, kiirust, võidetud ja kaotatud pallivõitlusi ning nõnda edasi. Selle põhjal vaadatakse, missugused mängijad sobivad meeskonda, kus on kattuvus ja kus ilmneb vajakajäämisi. Selline igapäevane statistika aitab meeskonda kokku panna ning sobivat koosseisu väljakule saata.

Raha on professionaalse jalgpalli võlu ja valu, milleta süsteem ei saaks enam toimida.

Võlu on mõistagi see, kui sinu lemmikmeeskonnas mängivad ilusat jalgpalli oma ala tipud ning ta võidab tiitleid. See on üks pool. Teisalt toob klubide rahakoti erinev paksus endaga kaasa ebaausa või moonutatud konkurentsi, nii et liigasid ja suurturniire võidavad ühed ja samad rikkad klubid, kuna vaesematel ja uustulnukatel jääb üle üksnes üllatada.

Inglise kõrgliigat on viimased kümme aastat domineerinud laias laastus neli meeskonda, Londoni Arsenal, Londoni Chelsea, Liverpool ja Manchester United. Suure rahakotiga ostis end kümme aastat tagasi konkurentsi Chelsea, hiljem tegi sedasama Manchester City. Kulutanud nelja-viie aasta jooksul miljard naela, krooniti ta sel hooajal Inglismaa liiga meistriks.

Suure rahakoti teine varjupool on kohaliku järelkasvu nappus. Tiitli- ja karikajanused klubiomanikud eelistavad kiire edu nimel talendid sisse osta, selle asemel et kasvatada uusi tipptegijaid akadeemiate ja noorteprogrammide kaudu.

See omakorda paneb põntsu tulevikumängijatele ja seab vähema rahaga opereerivad liigad halvemasse seisu.

Euroopas moodustavad noormängijate kasvulava Holland ja Belgia või tugevamates liigades (Inglismaa, Hispaania, Saksamaa) keskmike hulka kuuluvad klubid. Nendest ostetakse parajasse ikka jõudnud mehehakatised suurtesse klubidesse. Ainuüksi Chelsea hankis eelmisel hooajal nõnda kolme alla 20-aastase Belgia tulevikulootuse mängijaõigused.

PALJU ON räägitud, et võitjaid peab soosima ka õnn. Jah, liiga võitmiseks on vaja tugevat ja hästi kokku mängivat meeskonda ning järjepidevaid tipptasemel sooritusi. Lõpuks võidab see, kel õnnestub need komponendid kõige paremini kokku panna.

Teine asi on turniiridega. Olgu viimaseks näiteks Chelsea selleaastane Euroopa jalgpalliliidu korraldatava UEFA meistrite liiga võitmine.

Chelsea vajas alagrupist play-off’i vooru jõudmiseks viimases mängus võitu. Meeskonna tolleaegset vormi arvestades polnud see kaugeltki garanteeritud. Ometi sõitis Chelsea Valenciast üsna korralikult üle.

Play-off’i esimese ringi esimeses voorus alistus ta võõrsil tugevale Napolile 1:3 ning paljud kandsid Lääne-Londoni klubi maha. Enne korduskohtumist vabastati ametist Chelsea peatreener ning ajutiselt täitis tema rolli senine abitreener. Ometi õnnestus londonlastel korda saata väike ime, võita kohtumine lisaajal 4:1 ja pääseda järgmisesse vooru.

Lissaboni Benfica vastu läks asi pisut libedamalt, kuid rasked olid needki mängud. Seejärel tuli poolfinaal valitseva meistri ja paljude meelest maailma parima klubi, Barcelona vastu.

Kõnealused kohtumised on kindlasti läinud jalgpalliklassikasse. Kataloonia klubi oli suursoosik ning mõlema mängu pilt näitas samuti tema paremust. Ometi õnnestus Chelseal kõigi üllatuseks ka see takistus ületada ja finaali jõuda.

Finaalis tuli tal Saksamaa jalgpalligigandi Müncheni Bayerniga kokku minna tolle kodustaadionil. Ma pole lugenud ega kuulnud ühtegi kommentaari, milles oleks favoriidiks peetud Londoni meeskonda.

Oli küll lootus, et kodupinnal ja -linnas mängimine võib muuta vastased ebakindlaks, kuid enamjaolt oldi seda meelt, et siin Inglismaa sinisärkide muinasjutt lõpeb. Ometi läks teisiti ning Chelsea krooniti penaltiseeria järel meistrite liiga võitjaks.

KOGU SEDA jada iseloomustab üks sõna: «õnn». Napoli üle saadud võidust peale mööndi iga mängu järel, et klubi peatreeneriks saanud Roberto Di Matteo valis küll õige taktika, kuid lisati alati, et Chelseal oli õnne. Kui lugeda kokku vastaste ebaõnnestumised ning lisada Barcelona ja Bayerni untsu läinud 11 meetri karistuslöök, tuleb sellega nõustuda.

Seejuures on tähtis mõista, et õnn pole juhuslik. Kindlasti ei ole see ettemääratus ega mingi kõrgema jõu sekkumine, vaid pigem osake psühholoogiast.

Küllap oleme kõik tajunud, et kui me millegi kordaminekut väga soovime ja selle nimel kõigest väest pingutame, siis langevad soodsad asjaolud justkui iseenesest kokku. Selle näite puhul on efekt ehk hoopis vastupidine: õnn johtub pigem vastaste ebaõnnest.

Viimane jälle võib vabalt olla tingitud vastaste psüühikast, usu või uskumise puudumisest. Kuidas muidu selgitada Barcelona tähtmängija Lionel Messi kurvavõitu statistikat? Kaheksa mängu järjest pole ta suutnud londonlastele väravat lüüa.

Järjekordne suurturniir on tulekul ja ootan seda põnevusega. Tean juba ette, et pärast finaalmängu lõpuvilet valdab mind tühjus ning ma ei suuda välja mõelda, mida oma suvega peale hakata.

Õnneks harrastatakse Eestis seda mängu suvel, niisiis sean sammud Viljandi linnastaadionile. Pange pall veerema: jalgpall on parem kui keks!