NÜÜD SIIS ON see paljuräägitud kaheksa miljardit krooni negatiivse lisaeelarve tarvis kokku kraabitud. Silmapaistva panuse andsid selleks kultuur, haridus, sotsiaalhooldus, korravalve ja pensionärid. Ülemäära suureks paisunud haldusaparaat kannatab aga suhteliselt vähe: kõigil ministeeriumidel kärbiti esialgu planeeritud kulutusi kaunis võrdselt, 15 protsendi ringis.
Siililegi on selge, et kärbeteta ei elaks Eesti riik eelolevaid raskeid aastaid üle. Need aastad oleksid aga võinud kujuneda vähem valuliseks, kui oravad oleksid prisketel aastatel hoolsamalt varusid kogunud, selmet ülelaekumised aasta lõpu lisaeelarvetega ära kasutada.
On ju piibellikust vaarao unenäostki teada, kui hõlpsasti seitse lahjat lehma panid nahka seitse prisket. Ajalugu on hiljem sääraste faktidega palju kordi rikastatud.
MEIE RIIGIISAD panid viieteistkümne aastaga küll need mõnikümmend miljardit krooni, mis prognoositust rohkem laekusid, välispankadesse tallele, ent selle raha kasutuselevõtt pidavat olema ülikeerukas. Ülipessimistid on koguni arvanud, et seda mustade päevade raha hoitakse puhuks, kui peaks korduma 1939. ja 1940. aasta sündmused, mil punasest paradiisist pääsenud riigijuhid olid uuel asukohamaal paljad kui püksinööbid.
Igatahes lubasid friedmanliku radikaalse vabakaubanduse rakendamise head aastad teha hulga finantssoodustusi kõigile rahvakihtidele, eriti muidugi pealmistele.
Tulumaksu kahanemine lisas üksikisiku pangakontole mullu juba 0,6 kuupalka, võrreldes 2003. aastaga. Et maailmas pole võrdsust ette nähtud, tähendas see keskmisele kooliõpetajale 9000, ülikooli doktorandile 3000, parlamendi liikmele 27 000 ja peaministrile 35 000 lisakrooni aastas. Need arvud sain niinimetatud pranglimismeetodil, nii et need ei pretendeeri absoluutsele täpsusele.
SEE PILT võiks olla seletuseks, miks koalitsioon kärpeid arutades ja otsustades lükkas kramplikult tagasi kõik ettepanekud lahendada kättejõudnud finantskriis aastatetaguse tulumaksumäära taastamise teel, viies selle jälle 26 protsendi tasemele. Selle asemel läks ta koondamiste ja palgakärbete teed. Olulistel ametikohtadel seda aga ette ei nähta.
Solidaarse panuse sildi all otsustati kahandada vanaduspensioni selleks aastaks ette nähtud 14-protsendiline tõus viiele protsendile. Kokkuhoitav summa kujuneb umbkaudselt sama suureks, kui olnuks maksumäära eelmainitud tõstmise puhul.
Mina olen ka ise pensionär, aga ei ole selle «solidaarse» kärpimise vastu. Meie riik on kõigist puudustest hoolimata väärt, et igaüks oma õla jõukohaselt alla paneks. Ka tulumaksu suurendamine ei läheks minust mööda: olen kirjatööga lisa teenides mullu tulumaksuna riigikassasse pannud summa, mis 26-protsendilise tulumaksu korral olnuks 3875 krooni suurem. Nii et mingit erapoolikust siin kirjapandust küll otsida ei maksa.
OMAETTE OOPER on riigikogulaste katse oma ülemäära paisunud palka «külmutada». Niisugusele otsusele pani oma käe ette president, sest see olevat põhiseadusega protseduurilises vastuolus.
Jah, on teisigi asju, mida peaksid otsustama riigikogu kaks järjestikust koosseisu. Näiteks presidendi otsevalimist näib kardetavat nagu katku, sest see võiks anda hoopis ettearvamatu (ja ladvikule soovimatu) riigipea. Ning ikka ei ole jõutud arusaamisele ja otsusele, et riigiettevõtete nõukogudes istumine on ebamoraalne isegi põhiseaduse järgi. Äsja kinnitati Eesti Panga nõukogusse jälle kaks riigikogulast.
Nii nad seal Toompeal istuvad ja muretsevad mitte eesti rahva allesjäämise, hüvangu ja kultuuri pärast, vaid eelkõige omaenda tasku pärast. Lausa anekdootlik on palgalisade kasutamine. Näiteks peab kus tahes mujal kõigi tehtud kulutuste otstarbekohasust kopka pealt tõestama aga riigikogulane kohtub valijatega teadmata, kus ja kellega.
See meenutab sipelgapessa istumise järel teadmist, millised sipelgad sind hammustasid. Ja üldse: millega valijad tõestavad, et nad just selle või teise isiku poolt hääletasid? Valimised on meil ju salajased.
LÕPUKS TEEN repliigi ühes hiljutises «Postimehes» avaldatud arvamuse kohta, et maal elavate pensionäride pension võiks olla 500 krooni väiksem, sest neil pole ju kuigi suuri kulutusi eluaseme korrashoiu, kütte ja vee peale. Aga maalgi tuleb ju maju remontida, küttepuid osta ja kaevu puhastada. Oma maja on üpris kallis pidada ning ise oma tarbeks aiavilja ja kartuleid kasvatades läheb omahind väga kõrgeks, kui ei suuda enam labidaga töötada.