Quo vadis, Viljandi haridusreform?

Randel Länts Foto: Elmo Riig / Sakala

MA EI hakka seekord pikalt rääkima koolireformi käigust ja uue riigigümnaasiumi sünni(tus­)valudest. Leian, et koalitsioonipoliitikud ning haridusministeeriumi asekantsler oleksid pidanud eksperimendi korraldamise ja teerullimeetodi asemel võtma vaatluse alla kogu maakonna, suhtlema ning tegema koostööd teiste Viljandimaa omavalitsustega, kaasama maavalitsust, koolide juhte, õpetajaid, õpilasi ja viimaste vanemaid.

Kool oleks tulnud avada valminud majas, vähendamaks eespool öeldu põhjustatud ja üleüldse muudatustega kaasnevat stressi. Olgem ausad: tempo asemel on tähtis ennekõike kvaliteet.

Vastamata on jäänud küsimused, mis saab nendest lastest, kes mingil põhjusel loodavasse kooli ei sobi, olgu siis õpiedukuse, õpetajatega läbisaamise raskuste või koolikiusamise tõttu. Neil polegi kodulinnas valikuvõimalust ja see on minu meelest halb.

VILJANDI GÜMNAASIUM on tõsiasi. 30. juuni on siinsele kolmele gümnaasiumile viimane päev. Mina ei pea seda kurvaks ega rõõmsaks, pigem tähistab see ühe ajastu lõppu.

Meie kõigi, õpetajate, lapsevanemate ja laste kohustus on teha Viljandi gümnaasiumist kool, mis laseb siinsetel õpilastel omandada hea üldhariduse, pakub kohalikele pedagoogidele võimaluse end oma ametis proovile panna ja tunda tööst rõõmu. Niikuinii kaotame kogu aeg inimesi Tallinnale ja Tartule, ebaõnnestunud koolireform üksnes hoogustaks nende lahkumist. Soovin uuele koolijuhile ja tema personalile jõudu ja kordaminekuid ning usun nendesse.

9. MÄRTSI «Sakalas» kirjutas linnavalitsuse liige Tauno Tuula, et linna edukus sõltub (edukatest) ettevõtetest ja ettevõtjatest — nendest, kes loovad töökohti. 16. märtsi «Postimehe» noortelisas loetleb majandusteadlane Andres Arrak meie hariduse vigu.

Tema meelest toodab see töötuid: haridust andes pööratakse liiga vähe tähelepanu matemaatikale ja üldse reaalainetele ning tekitatakse üleolevat oskamatust. Arrak väidab, et selles on suuresti süüdi ühiskonnas valdavad arusaamad — võltsväärtused. Sisetunne ütleb mulle, et mõlemal mehel on õigus.

Arraku loo ilmumise päeval arutasime viie Lõuna-Eesti kooli direktoriga ning kolme Eesti suurettevõtte esindajaga viie kooli võistluse tulevikuväljavaateid. Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi, Hugo Treffneri gümnaasiumi, Miina Härma gümnaasiumi, Nõo reaalgümnaasiumi ja Tartu Tamme gümnaasiumi iga-aastane füüsika, keemia ja matemaatika võistlus peeti juba 47. korda. Kolmandat aastat järjest panid stipendiumide abil õla alla ka ettevõtted Skype, Viru Keemia Grupp ja Webmedia.

Ehkki kõne all oli võistlus, keskendus arutelu reaalainete üldise populariseerimise vajadusele. IT-ettevõtjad suudaksid kohe pakkuda tööd rohkem kui 1500 noorele. Seega uued ametikohad ootavad, vaja on tarmukaid oskajaid noori.

EELNEV OLI üks koolidevahelise koostöö ning tööandjate huvitatud kaasatuse näide. Praeguste kokkulepete järgi projektina alustatu jätkub ning soovime mõelda ja teha nimetatud näite varal midagi suuremat.

Kui Viljandis on juba niisugused traditsioonid, võiks sellest kasu lõigata ka linna reaalmajandus. Viljandi kunstikooli direktor Kristjan Mändmaa on mitu korda rõhutanud vajadust ühendada insenerimõtlemine loova mõtlemisega. Asukoha poolest me suurele pildile ei mahu, sinna pääsemiseks tuleb teha tööd, näha vaeva ja valada higi. Niisugune spetsialiseerumine pakuks kahtlemata võimaluse.

Peale spetsialiseerumise on kindlasti tähtis linna ja maakonna eri huvigruppide koostöö. Igaüks peab mõistma reformi eesmärki, andma sellesse oma panuse ning tegutsema selle nimel, et ümberkorralduste tulemusena sünniks siinsele kogukonnale midagi kasulikku.

Me ei saa enam mõelda kulupõhiselt, vaid peame lähtuma vajadusepõhisest mõtteviisist. Mida on meile vaja, kuidas oleks seda kõige parem saavutada, mis on sellest kasu täna, homme ja ülehomme? Mis viib linna ja maakonda edasi? Me ei saa öelda, et tarkpead on mõelnud ja öelnud — nüüd võtke või jätke. Peame olema esirinnas ja näitama eeskuju igas detailis.

LINNALE UUE arengukava koostamise hariduskorralduse töörühm tegeleb eespool toodud teemadega. Eesmärk on pakkuda arengukavasse eri osapooli ühendav ning kogu piirkonda hõlmav võrgustikupõhine koostöömudel.

Hariduse mõiste ja sisu muutuvad kiiresti. Reformijad peaksid seda arvestama ja sellega kaasas käima. Üldhariduse sisuline arendamine ei eelda pelgalt kokkuhoiurežiimil töötamist, vaid suurema osalejate ringi kaasamist. Nüüdisaegsed ettevõtjad julgevad panustada ka pika perspektiiviga ettevõtmistesse, kui selleks on loodud soodne innovaatiline keskkond.

Hariduskorralduse küsimused vajavad varasemast laiapõhjalisemat tegevuskava. Kas Viljandis ollakse selleks valmis?