Euroopa sai kõvasti vastu nina

JOHN KOLESIDIS (Reuters) Abistades maksejõuetusega silmitsi seisvat Kreekat, investeerib meie riik rahandusministri sõnul Euroopa usaldusväärsusesse. Foto: John Kolesidis / Reuters

Rahandusminister Jürgen Ligi loodab, et euroala viimastel aastatel painanud kriis on õpetanud poliitikuid rahaasjadesse vastutustundlikumalt suhtuma.

Jürgen Ligi, kui hea tervise juures euro teie arvates praegu on?

Mul on hirmus kahju, et seda küsimust pidevalt niiviisi päevakorrale tõstetakse: kogu aeg räägitakse euro tervisest ja päästmisest. Tegelikult on see kõige usaldusväärsem valuuta. Euro on reservvaluutade maailmas USA dollari järel teine ja kursi poolest koguni stabiilsem.

Probleem peitub Euroopa kui terviku kasvupotentsiaalis ja konkreetsete riikide rahanduses. Me võime tuua Põhja-Euroopast eeskujulikke näiteid, kuid Lõuna-Euroopas on mentaliteet ja probleemid hoopis teistsugused.

Et meil on üks valuuta, pole enam võimalik devalveerimise kaudu naabritelt varastada. Sellega ei ole kõik riigid veel harjunud.

Pärast fiskaalleppe hiljutist allkirjastamist kõlas mitmel pool mõte, et nüüd on euro tervis tugevam kui kunagi varem, ainult et kriis pole veel möödas.

Jah, euroruum on nüüd organismina tõesti paremini üles ehitatud, aga usaldus ühisraha vastu püsib endiselt madal. Euro­ala maine on praegu halvem kui siis, mil probleemid tekkisid. Hädad on kuhjunud aastaid.
Õhus on palju umbusku ja see mõjutab investoreid, rääkimata riikidest, kes pole suutnud vanu laene uuendada ja defitsiiti katta. Aga me liigume õiges suunas: nüüd on olemas mehhanismid, mis sunnivad kogu

Euroopale peale seda rahandust, mida meie siin Eestis oleme viljelnud vabatahtlikult.

Olgem ausad, eurotsoonis on ranged reeglid kehtinud algusest peale, kuid riigid on neist julmalt üle astunud. Mis peaks nüüd sisendama usku, et edaspidi toimitakse teisiti?

Nüüd on karistused must valgel kirja pandud. Euroaja algul oli sotsiaaldemokraatlikke valitsusi, kes blokeerisid igasugused sanktsioonid: karistusi lihtsalt ei lastud läbi. Nüüd on selline käitumine muutunud keerulisemaks, sest vahepeal on saadud kõvasti vastu nina.

Sellegipoolest ei läinud automaatsed karistused fiskaalleppesse sisse.

Kahjuks küll.

Kas pidanuksid minema?

Kindlasti. Leppe tekst sai tõesti veidi pehmem, kui võinuks, aga me arendame seda teemat visalt edasi. Kui riigid on mõistlikud, siis süsteem töötab. Niisiis on võtmeküsimus see, kas ja kui kaua nad on mõistlikud.

Praegu paistab, et õppetund on olnud piisavalt valus.

Kas mul on õigus, et Euroopa rahanduse edasise käekäigu võtmeküsimus peitub Prantsusmaa peatsetes presidendivalimistes?

Täpselt nii.

Viimase aja areng on toetunud peaasjalikult Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy ja Saksamaa kantsleri Angela Merkeli heale läbisaamisele. Arvamusküsitlused näitavad kummatigi, et Sarkozy jääb kevadistel valimistel sotsialistide kandidaadile François Hollande’ile alla. Mis juhtub teie arvates pärast seda?

See on suur küsimärk. Nagu Eestis, nii kogub ka Prantsusmaal populaarsust vasakäärmuslus. Paraku ei hooli vasakpoolsus finantsdistsipliinist, vaid lubadustest ja lühiajalisest vaatest.

Hollande on kampaania käigus püüdnud pilti siluda ja hirme maandada, aga pole kahtlust, et temast saaks Merkelile ebameeldiv partner.

Seda, et Merkel on ennast tugevalt sidunud Sarkozy külge, võib samuti kritiseerida. Kahjuks rikkusid nad eelmainitud fiskaalleppe sanktsioone arutades distsiplineeritud riikide ühtsuse: Saksamaa leppis kokku Prantsusmaaga, mitte Hollandi, Soome ja Eestiga. Aga noh, poliitikas tehakse alati palju kompromisse — sellega tuleb leppida ja sellepärast ei tasu tagantjärele liiga palju muretseda.

Muretsema peab Itaalia, Hispaania ja Portugali majanduse pärast.

Itaalia uus peaminister Mario Monti on mind positiivselt üllatanud. Ta on ennast näidanud asjaliku ja avatuna. Peab olema kõva tegija, et saavutada Itaalia kummalises parteipoliitilises olukorras hea maine.

Portugali kohta tuleb üksteisele vastukäivaid signaale. On selge, et uus parempoolne valitsus on märksa tõhusam kui eelmine, sotside oma, aga siiski võib juhtuda, et nad ei saa hakkama, sest Portugali painavad konkurentsivõime probleemid, mida pole võimalik kiiresti lahendada.

Tohutu tööpuudusega Hispaania on samasuguses seisus. Ehkki seal on arendatud aastaid enam-vähem korralikku rahanduspoliitikat, on ka see riik konkurentsivõime poolest sügavas augus.

Sellest, kuidas kogu Euroopa võtab Eesti konservatiivsest rahanduspoliitikast eeskuju, on meil palju räägitud. Öelge nüüd ausalt, kui valjult meie sõnum tegelikult kostab.

Palju sõltub ministri isikust. Mina olen vajaduse korral asju otse välja öelnud. Ebadiplomaatiliseks pole mõtet muutuda, aga mingil hetkel peab tagasihoidlikkusest üle saama. Pealegi on Eestil moraalne õigus näpuga näidata.

Palun tehke «Sakala» lugejale lühidalt selgeks, miks meil on vaja Kreekat päästa. Mis juhtuks, kui tõstaksime käed üles ja ütleksime: las ta läheb?

Selle taga on meie majanduslik julgeolek. Me ei tea täpselt, kui suur kahju tekiks ühe riigi kontrollimatust pankrotist, aga pole kahtlust, et ulatuslikum kui see, mille me praegu välja laename.

Me tegutseme veel halvemate tagajärgede ärahoidmiseks ja saame usutavasti oma raha tagasi. Pealegi ei seo me päästepakettidesse seda raha, mida maksaksime muidu palkadeks või toetusteks, vaid kasutame reserve, mis ongi mõeldud sellisteks ühekordseteks vajadusteks.

Mis peaks andma keskmisele Viljandimaa töötegijale kindluse, et praegu langetatavad poliitilised otsused ei suru kunagi käpuli Eestit ennast?

Me stabiliseerime laiemat majanduskeskkonda, oma eksporditurge. See on väga tähtis, sest ka Viljandimaal on ettevõtteid, kes müüvad oma toodangut välismaale. Kindlustunne on emotsioon, mis sõltub igapäevastest uudistest. Kui uudised on halvad, tekib hirm ja raha viiakse mujale.

Niisiis on küsimus ikka selles, kui hästi Euroopa riigid oskavad koostööd teha.

Euroopas osatakse hästi koostööd teha, aga USA-ga võrreldes on see keerulisem, sest siin on ühes valuutaruumis 17 parlamenti, sama palju valimisi ning tohutu hulk erakondi. Seda kõike tuleb pidevalt koordineerida.

Palju kergemini ollakse valmis uskuma, et kübarast tõmbab vajaduse korral jänese välja Barack Obama, kui et seda teeb Euroopa.

Eestil tuleb meeles pidada, et väikeriik ei saa kunagi midagi kübarast välja tõmmata, vaid peab elama jõukohaselt ja targalt. Kui tahame asja ära rikkuda, siis see võimalus on olemas, aga usun, et seda ei teki enne järgmisi riigikogu valimisi.