N, 8.12.2022

Muusikapäev tõi Viljandisse maailmatasemel solistid

Maret Tomson
, muusikaõpetaja
Muusikapäev tõi Viljandisse maailmatasemel solistid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Riia ooperiteatri esisopran Sonora Vaice esines koos kammerorkestiga ME104 Viljandi baptisti kirikus.
Riia ooperiteatri esisopran Sonora Vaice esines koos kammerorkestiga ME104 Viljandi baptisti kirikus. Foto: Kaader Kontserdi Salvestusest

Rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril vallandus Viljandi baptisti kirikus terve kaskaad lummavaid kirgi ja tundeid. Laulis Läti rahvusooperi esisopran Sonora Vaice ja mängis kammerorkester ME104, mida juhatas Läti rahvusooperi dirigent Andris Veismanis.

Kava koosnes Antonio Vivaldi, Georg Friedrich Händeli ja Wolfgang Amadeus Mozarti vähem tuntud ooperite aariatest ja orkestripaladest. Sonora Vaice võlus juba esimesest etteastest, kuid kaheosalise kontserdi edenedes avanesid laulja üha uued ja hämmastavamad võimed. Tema hääl on eriliselt sügava tämbriga, varjundirikas, suure ulatuse ja külluslike kõlavärvidega, tema vokaaltehnika on täiuslik nii ülikiiretes passaažides kui ka aeglastes bel canto'des, kus võlusid dünaamika paisutused ühel noodil. Kõik need tehnilised omadused on Sonora Vaicel tegelaskuju karakteri avamise teenistuses. Baroklik ooperiesteetika nägi ette ühe kindla afekti kujutamist ühes aarias: oli kaebelaul, kättemaksuaaria, rõõmujoovastuse või armuigatsuse kujutamine ja muud.

Kahjuks puudusid kavas tõlked, ehkki vanades aariates on ju sõnu vähe, oleks piisanud paarist lausest – oleks saanud rohkem nautida tekstist tulenevaid detaile. Aga laulja esitus oli nii ilmekas ja väljendusrikas, et laulu üldine meeleolu ja mõte jõudsid iga kuulajani.

Huvitav oli jälgida, kuidas Sonora Vaice elas sisse erinevatesse karakteritesse. Juba lavale tuleku ajal oli ta suurepärase näitlejana rollis ja kui tema partii lõppes, jäi ta sellesse orkestri järelmängu lõpuni.

Sonora Vaice on suure lava artist, baptisti kirik jäigi talle ehk veidi väikseks. Kavalehe põhjal on laulja repertuaar väga mitmekülgne: Mozart, Giuseppe Verdi, Giacomo Puccini ja Läti tänapäeva ooperid. Ega muud, kui peab Riiga sõitma – kaugel see siis Viljandist on!

Orkester ME104 on viljandlastele vana tuttav ja eriti hea meel on selle üle, et temaga koos on esinenud Eesti väljapaistev solist Irina Zahharenkova ning läti pianist Andrejs Osokins. Alati on olnud orkestri ees erinev dirigent. Seekord siis Andris Veismanis, kes on Viljandis esinenud 2002. aastal vanamuusika festivalil koos festivali orkestriga. Huvi vanamuusika vastu on viinud ta kokku selliste kuulsate koosseisude ja pillimeestega nagu Sigiswald Kuijken ja La Petite Bande (Brüssel) ning William Christie Les Arts Florissants (Pariis). Praegu on ta koosseisuline Läti rahvusooperi dirigent, juhatab kutselist koor Ave Sol ning õpetab dirigeerimist Läti muusikaakadeemias.

Minu jaoks polnud Veismanis kammerorkestri ees tavapärane dirigent, vaid nagu jutuvestja-võlur, kes visualiseeris ja kandis üle helidesse oma põnevat ja sündmusteküllast lugu, olles ka ise sellest üleni haaratud. Dirigent jälgis ülimalt tähelepanelikult solisti ja nende vahel oli suurepärane kontakt, kõik tempo- ja karakterimuudatused olid täpselt tunnetatud.

Orkester esitas ka iseseisvaid lugusid: Vivaldi "Sinfonia" ooperist "Arsilda", kaks osa Mozarti divertismendist B-duur, Händeli avamäng ooperile "Rinaldo", balletimuusika ooperist "Ariodante" ja kolm osa "Veemuusikast". Need lood andsid lauljale puhkust ja tasakaalustasid kava.

Esile tahaks tõsta mõne Händeli pala: tsüklist "Veemuusika" jäi eriti meelde "Musetta", kus basso continuo taustal soleeris imekaunilt õrn flööt (Liina Fidelmann). Mulle kangastusid portselanist tantsivad rokokoo lamburineiud, kontrabasside pizzicato lisas galantset õrnust. Ooperi "Rinaldo" avamängus jäi kõrvu kaunis oboesoolo (Giselle Gabriels).

Kahjuks olid orkestri viiulimängijate read hõredavõitu nii visuaalselt kui ka kõlaliselt. Pärast selgus, et põhjused olid objektiivsed: mõni mängija oli haigestunud, mõni seotud tööga teises orkestris. Sellest oli kahju, sest ühtlaselt ja kandvalt kõlav ning särav viiulirühm oleks orkestrile palju juurde andnud. Tahaks väga loota, et edaspidi leiab orkester viiuldajate ridadesse rohkem mängijaid, sest see pillirühm on kammerorkestris väga tähtis.

Viljandi muusikasõbrad on muusikapäeva kingituse üle väga õnnelikud ning tänavad võrratuid esinejaid ja korraldajaid.

Märksõnad
Tagasi üles