Mõne aasta eest Hollywoodis valminud lamedavõitu komöödias «Idiokraatia» räägitakse keskmiselt intelligentsest Joest, kes XXVI sajandisse sattudes avastab end nii mandunud ühiskonnast, et on teistest targem kui Einstein XX sajandi keskmisest.
Stsenaarium rajaneb teoorial, et vähem intelligentsetel inimestel on madalamad standardid ja seepärast sigivad nad intelligentsetest edukamalt. Nagu komöödiates sageli, on tulemus ülepingutatult absurdne, kuid mulle näib, et mõnes mõttes tüürib maailm sinnapoole küll.
Ühest küljest pöörab osa noori haridusele märksa rohkem tähelepanu kui vanasti. Pärast põhikooli lähevad nad teises linnas asuvasse eliitgümnaasiumi, tuubivad, uurivad, arutlevad, hoolivad, sekkuvad... Neist saab vaimses mõttes esimene Eesti.
Ent teine Eesti kogub samuti hoogu ning allapoole liikuda on alati lihtsam kui üles ronida. Seepärast läheb seda teed rohkem inimesi. Vahe kahe poole vahel järjest kasvab ja see ei puuduta ainult Eestit, vaid kogu läänemaailma.
Ajakirjanduse roll peaks olema ühiskonna lõhet väiksemaks muuta ja inimesi ühendada, kuid seda saab teha ainult usaldusväärne, mõjukas ja tõsiselt võetav meedia, millest saavad osa väga paljud. Ajakirjanduse pähe pakutav erootikamaiguline meelelahutus ainult süvendab kuristikku.
Muidugi ei saa ajakirjandus lollidemaa laienemist isegi parima tahtmise korral üksi takistada. Eeskätt on selleks vaja haridussüsteemi tuge, sest kui vanematel vaimsust napib, kust peaksid selle hankima lapsed? Paraku näitab lõpukirjandi kaotamine, et haridussüsteem kipub lati üldise langetamisega kaasa minema.
Kirjasõna pole küll enam nii tähtis info edastamise viis kui saja aasta eest, aga paljudes olulistes toimingutes siiski asendamatu ja jääb selleks ka edaspidi. Või arvavad haridusjuhid, et laenu- ja töölepinguid võib hakata tulevikus sõlmima videosalvestuse abil?