«Kolonn, vasakule pöörd!» kamandas staabiülem Marek Susi eile Viljandi Jaani kiriku ees Kaitseliidu Sakala maleva liikmeid ja koos laigulistes mundrites meestega keerasid end näoga südalinna poole ka kõik teised rongkäigus osalejad.
Lipuvärve kandsid nii käed, sõnad kui kinganinad
25. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kerges lumesajus, lompide vahel laveerides ja katustelt kõnniteedele kukkuvaid lumesahmakaid trotsides sammusid sajad inimesed seejärel kohtumaja ette, et kuulata linnapea Loit Kivistiku esituses «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele».
94 aastat tagasi loeti siit trepilt neidsamu ridu: «Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil «kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama» ja et «kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma». Nüüd on see aeg käes.»
Eesti hümni kolmanda salmi ridadega lõppev tekst läks sujuvalt üle hümniks, mida Sakala meeskoori vedamisel laulsid südamest kaasa nii alles äsja õhupallidega vallatlenud noorkotkad kui vanad vabadusvõitlejad.
Samad mõtted igas eas
«Viljandi on täna väga elav,» ütles maagümnaasiumi väikese maja saalis linna pidulikul aktusel sünnipäevakõne pidanud Annett Lymar. «Miks arvatakse, et Viljandi on hääbuv?»
Saksamaal sündinud ja sealt alles mõne aasta eest Eestisse kolinud neid, kes õpib praegu Paalalinna gümnaasiumis, meenutas Jakob Hurda tuntud mõtet, et kui me ei saa suureks arvult, siis peame seda olema vaimult. Sama kehtib Lymari hinnangul Viljandi kohta, sest ehkki paljud on siit ära kolinud, teeb rõõmu kultuurirahva lisandumine.
Meie inimeste äramineku pärast valutas südant ka 18-aastasest Lymarist seitse kümnendit vanem Karl Luht, kes võttis aktusel vastu Viljandi elutöö preemia.
«Kas on siis nii palju tarvis?» küsis ta parema teenistuse nimel võõrsile läinud inimestele mõeldes. «Tuleb osata vähemaga leppida. Lõpuks ei saa me ju midagi kaasa võtta.»
Sünnipäevaks sünnid
Kahanev elanikkond ja rahva järelkasv olid jutuaineks ka nelja Viljandit ümbritseva valla ühisel peol, mida peeti Ugalas linna aktusega suures osas samal ajal.
«Sünnipäeval on kombeks sünnipäevalastele kingitusi teha,» lausus teatrisaali täitnutele põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. «Seepärast räägin täna kingitustest, mida Eesti Vabariik ja tema kodanikud kõige enam vajavad. Selleks ei ole mitte raha, vaid lapsed ja koostöö.»
Valusatel teemadel arutlemisest hoolimata jagus pidulikku meeleolu nii lavadele kui saalidesse. Ehkki osa rongkäigus osalenud ja maagümnaasiumi õuel sünnipäevasuppi mekkinud viljandimaalastest läksid koju televiisorist paraadi vaatama, olid nii Ugala kui kooli aula sinimustvalgeid mõtteid mõtlevat rahvast peaaegu täis. Isegi soolalumest mustadele kinganinadele tekkinud valged randid moodustasid maagümnaasiumi põrandale laotatud sinisel vaibal lipuvärvid.